30. novembril 1999. aastal võeti Euroopa Liidus vastu elektrooniliste allkirjade direktiiv, mis kohustab liikmesriike tagama elektrooniliste allkirjade õigusliku võrdsuse tavaliste allkirjadega 31. maiks 2001.
See tähendab, et vajalike tehniliste tingimuste olemasolul võib lepinguid sõlmida interneti vahendusel ning et sellised lepingud on kohtus tõendina lubatavad ja kaitstavad võrdselt konventsionaalsel teel sõlmitud lepingutega.
E-kommertsi rõõmud ja mured ei ole võõrad ka Eesti ettevõtjatele. Näiteks on pangad mitu aastat pakkunud teenuseid interneti kaudu. Interneti vahendusel on võimalik sõlmida lepinguid, osta kaupu ja teenuseid, pidada oksjonit ning isegi liisida autot. Paari päeva eest teatas Hansapank, et on tehniliselt valmis tõusma järgmisele astmele elektroonse kommunikatsiooni vallas ning osutama WAP-süsteemil põhinevaid teenuseid.
Eestis kehtiv õigus ei vasta aga e-kommertsi vajadustele ega tehnilistele võimalustele. Meil puuduvad antud valdkonda reguleerivad õigusaktid ja see põhjustab turuosaliste seas ebakindlust, mis omakorda takistab valdkonna edasist arengut. Arvestades ettevõtjate poolt interneti vahendusel juba tehtud tehingute hulka võib vaid ette kujutada segadust ja õiguslikku ebakindlust, kui selgub, et lepingu sõlmimine elektroonilise meedia vahendusel ei ole kooskõlas Eestis kehtiva õigusega.
Kindlasti mõjutab e-kommertsi alase õigusliku regulatsiooni puudulikkus edaspidi Eesti konkurentsivõimet ning ei tule kasuks Eesti kui avatud majandusega riigi mainele.
Arvutiseerimine ei saa olla efektiivne, kui puuduvad õiguslikud raamid, mis määratlevad reeglid suhtlemiseks arvutite ja muu elektroonse meedia maailmas. Seetõttu peavad asjaomased isikud hakkama tegelema senisest aktiivsemalt Eesti õiguse kohaldamisega nendele vajadustele, mida seab maailmas kiiresti arenev e-kommerts.
Vastasel juhul võime juba mõne aasta pärast tunda end «eelmises sajandis» elavatena, kui meil puudub võimalus kulutada teenitud eurosid uut moodi -- mööda virtuaalkauplusi surfates.