Kaks aastat on käinud lõputu vaidlus, et kord teeb seadus liiga Eesti Telekomile (Eesti Telefoni ja EMT haldusfirma), kord Tõnis Paltsi firmast välja kasvanud Q-GSMi/Tele2 grupile. Milles siis asi on?
Seaduse menetlemine on viimase aasta jooksul kulgenud tõepoolest kahe kivi vahel. Ühelt poolt Eesti Telefon, kes turul domineerib, ja teiselt poolt uued tulijad (Q GSM, Tele2, Radiolinja jt), kes ootavad seaduselt, et nende jaoks ei rakenduks mingeid piiranguid.
Siin tuleb leida kesktee, et mõlemad pooled oleksid rahul. Kui me läheme väga tugevalt Eesti Telekomi kallale, siis Eesti Telekomi näol on tegemist börsiettevõttega, mille omanikeks on ka väga paljud Eesti kodanikud. Aga kas seadusandja peab tegema seda, mis on selgelt diskrimineeriv tema enda kodanike suhtes?
Samas ütlevad uued turule tulijad, et Eesti Telefon on olnud monopoolses olukorras ja saanud oma tulud juba kätte, las nüüd maksab.
Mis on põhiprobleem, mille üle lahing käib?
Põhiline on juurdepääs olemasolevatele võrkudele. Küsimus on selles, millistel tingimustel ja milliste hindadega Eesti Telefon uusi firmasid oma võrku laseb. Ehk kui palju võtab Eesti Telefon raha, kui näiteks Radiolinja klient helistab Eesti Telefoni kliendile. See on vaidlusküsimus viimase hetkeni.
Eesti Telekom tõi oma huvide kaitseks mängu koguni välissaatkonnad, kes hoiatasid valitsust, et kui Eesti Telefonile liiga tehakse, rikutakse Euroopa Liidu reegleid.
Ma ei heidaks seda ette. Tervet tagatrepitööd on teinud kõik osapooled. Aga nii mõnelgi juhul on elutervest piirist ka üle astutud.