Maksuideid on vajalik korrastada

Kui kokku lugeda kõik ideed, mida viimasel ajal on maksupoliitika asjus ühel või teisel viisil arutatud, siis saame päris pika rea. Peatselt on aga käes aeg otsustada, mida me meie maksudega lõpuks ette võtame.

Seda enam, et muudatused maksupoliitikas on asjakohane ellu viia põhiliselt 2000. aasta jooksul, et siis jätta see poliitika pikemaks ajaks stabiilseks.

Esimene küsimus, mis tuleb ära otsustada, on küsimus üldisest maksukoormusest. Eesti tänane maksukoormus on Euroopa riikidega võrreldes küllaltki madal, aga maailma muudes riikides, eriti kiiresti arenevates riikides, on see veel madalam. Meie koalitsioonilepe ütleb, et maksukoormust ei tõsteta. Sellest peeti kinni 2000. aasta eelarve koostamisel. Rahandusministeerium on jätkuvalt seisukohal, et seda põhimõtet tuleb järgida ka järgnevatel aastatel. Ent kostab ka teistsuguseid ettepanekuid. Seega tuleb veel kord põhjalikult esitada väited, mis tõestavad meie oludes maksukoormuse tõstmise kahjulikkust. Maksukoormuse tõstmata jätmine tähendab ju teiselt poolt riigi kulude kasvu ohjeldamist, ja see on paljudele vastumeelt.

Tulenevalt riigi kulude ohjeldamise poliitikast on maksupoliitikas küsimus eelkõige maksude omavahelises vahekorras ja nende otstarbekuses praegusel kujul. Maksupoliitika muutust tuleb vaadelda terviklikult, mitte käsitleda ühte või teist huvitavat maksuideed lahusolevalt, kaalutlemata, kuidas see või teine idee mõjub teistele maksudele.

Tahan rõhutada, et riigil ei saa olla kahte erinevat maksupoliitikat -- ühte, mis kehtestab makse ja teist, mis kehtestab olemasolevatesse maksudesse erandeid ja maksusoodustusi. Kogu maailmas on poliitikud äärmiselt innukad tekitama maksunduses segadust arvukate maksusoodustuste pealepressimisega. Nii ka meil. Asi, milleni me veel pole jõudnud, on arusaam, et maksusoodustus mingis valdkonnas on samasugune kulu, mida ühiskond selles vallas teeb, samuti nagu rahastamine eelarvestki, ja et see tuleb alati kellegi teise arvelt.

Niisiis, millistest muutuste ja ideede üle me täna arutleme? Me räägime kütteõlide ja kütusekomponentide täiendavast maksustamisest, mootorisõidukimaksu sisseseadmisest, kinnisvaramaksust, hasartmängumaksu tõstmisest, sotsiaalmaksu tõstmisest, tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest ja selle sidumisest laste arvuga, käibemaksuvabastuste vähendamisest, aktsiiside vähendamisest.

Loetletud ettepanekute üle otsustamiseks vajame teatud lähtealuseid lisaks eelarve kulude piiramise eesmärgile. Kõige tähtsam lähtealus on koalitsioonileping. Seal on öeldud järgmised olulised seisukohad -- sotsiaalmaksu ei tõsteta, tulumaksuvaba miinimum seotakse laste arvuga perekonnas ja aktsiiside tõusutempot vähendatakse.

Teine tähtis lähtealus on läbirääkimised Euroopa Liiduga. Käibemaksu ja aktsiiside asjus kehtivad sealtpoolt küllalt ranged ettekirjutused. Käibemaksu asjus seisab meil ees ülesanne neid reegleid kehtestada (mis tähendab eelkõige maksuvabastuste vähendamist).

Aktsiiside osas oleme pisut vastuolulises olukorras. Nimelt on aktsiisiseadused vastu võetud vastavuses ELi nõuetega ja me oleme ette kandnud, et siinkohal on ühtlustumine toimunud. Samas on tugev siseriiklik ja poliitiline surve aktsiiside alandamiseks ja nende tõusu aeglustamiseks, mis sunnib meid muutma varasemaid läbirääkimispositsioone. See pole mõistagi hea, aga poliitiline tegelikkus on sama oluline kui muud asjaolud ja kaalutlused.

Kolmas lähtekoht on rahanduslik -- kõiki mõtteid on tarvilik vaagida nende rahandusliku teostatavuse ja mõttekuse külje pealt. Mõningad otsustused sõltuvad sellest, milline terviklik lähenemisvariant on mõistlik valida. See puudutab näiteks autondust. Mida soosime või ei soosi? Kas autode omamist, ostmist või kasutamist?

Täna maksavad autoomanikud kütuseaktsiisi, auto ostmisel mootorsõidukiaktsiisi, Tallinnas ja Alajõe vallas kehtib mootorsõidukimaks. Kui otsustame kehtestada mootorsõidukimaksu üleriiklikuna, siis on võib-olla mõttekas loobuda üldse mootorsõidukiaktsiisist. Selles kontekstis tuleb vaadelda ka muutusi kütuseaktsiisis.

Kogu maksupoliitika on üheses seoses riigieelarve kulutustega. Rahandusministeerium on eesmärgiks võtnud selles osas säilitada ranget joont -- tõusta ei tohiks ei Eesti maksukoormus ega riiklik laenamine. Ning vastavalt on tarvis kokku hoida ka avaliku sektori kulutuste poolt.