Maa müüki välismaalastele tuleb piirata

Maa müügi piiramise seaduseelnõu on tekitanud arutelu ja vastakaid arvamisi. Pean selgituseks rõhutama, et Jaanus Marrandi ja minu poolt esitatud eelnõul on kaks eesmärki. Esiteks vähendada ärimaa ja muu maa müügipiiranguid ning teiseks piirata maatulundusmaaga, s.o põllu- ja metsamaaga äritsemist.

Kui vaadata viimase aja muudatusi Eesti majanduses, siis valdav on väliskapitali suund püüda oma osalust suurendada rahandus- ja majandussektorites. Ei ole mõtet seda suundumust kahetseda, sest meil endil ei ole kapitali, mis suudaks majandust vajalikul määral aktiviseerida.

Aga kas ei peaks mets ja põllumaa jääma erandiks? Olen kindel, et peavad. Meie rahvuslikud huvid on läbi aegade olnud seotud maa ja metsaga.

Pärast Vabadussõda teostatud maareformi peeti Euroopas üheks radikaalsemaks, Eesti põllumees sai maa kui elatusvahendi ja tootmisvahendi ning teenis selle eest ka oma riiki tões ja vaimus.

Tänast seisu põllu- ja metsamaaturul iseloomustab ilmekalt maa hind. Meil on see 2000--5000 krooni ühe põllumaa hektari eest, samas üle lahe Soomes 80 000 krooni ja Saksamaal 96 000 kr/ha.

Euroopa Liiduga ühinemise järel (praegu plaanitud 2003. aastal) tõuseb maa hind meil hüppeliselt ja mõne aastaga on praegused erinevused tasandunud.

Väliskapitali huvi on osta korralikult harituid põllumaad, mitte söötis ja muidu seisvaid maid. Ostetud maade peal ei hakata tootmist korraldama, vaid oodatakse ära hinnatõus ja seejärel kas müüakse või renditakse maa Eesti ettevõtjale. Täna ei ole maal elaval ja töötaval kohalikul ettevõtjal seda raha, et osta maad. Edukamadki tulevad vaevu ots otsaga kokku, või kui võimalik, investeerivad tootmise arendamisse. Kui Eesti ettevõtjal tekib ükskord võimalus maad osta, on see ilma piiranguid seadmata juba väliskapitalile müüdud.

Need, kes väidavad, et piirangud takistavad meie liitumist Euroopa Liiduga, ei ole kas õigesti informeeritud või valetavad.

Mitte üheski dokumendis ei ole keelatud liituval kandidaatriigil kaitsta oma kodanike huve, vastupidi -- see on soovitatav ja igati loogiline piirang. ELi kuuluvatest riikidest piiravad maa müüki välismaalastele näieks Taani ja Austria, kandidaatriikidest enamik eelistab põllumaa müüki oma riigi kodanikele.

Ida-Saksamaa vabade maade kasutamine on selgelt suunatud oma riigi tootjat eelistama, alles teises järjekorras, kui oma riigi kodanikud ei taha, lubatakse osta maad ELi teiste liikmesriikide kodanikel.

Kui me ei rakenda piiranguid põllumaa müügil, tuleb Eesti ettevõtjatel tulevikus paratamatult kasutada maade rentimist. Rendi hinna võrra läheb lõpptoodang kallimaks -- selle maksab kinni tarbija. Paneb imestama, miks paljud poliitikud, vesteldes piirangute vajalikkusest omavahel, on selle pooldajad, kuid avalikult otsivad kaudseid põhjendusi selle mitte toetamiseks.

Vabariigi valitsus otsustas mitte toetada seaduseelnõu, tehes selle mittetoetamise põhjendamise ülesandeks justiitsminister Märt Raskile.

Sellega on selgelt öeldud, et juriidiliste nõksudega tuleb see eelnõu ära nullida. Probleemi sisuline lahendus valitsust ei huvita, vaatamata sellele, et 80% Eesti kodanikest ei toeta EMORi korraldatud küsitluse andmetel maa müüki välismaalastele.

Autor: Harri Õunapuu