Maa müüki välismaalastele tuleb piirata

Pärast Vabadussõda teostatud maareformi peeti Euroopas üheks radikaalsemaks, Eesti põllumees sai maa kui elatusvahendi ja tootmisvahendi ning teenis selle eest ka oma riiki tões ja vaimus.

Tänast seisu põllu- ja metsamaaturul iseloomustab ilmekalt maa hind. Meil on see 2000--5000 krooni ühe põllumaa hektari eest, samas üle lahe Soomes 80 000 krooni ja Saksamaal 96 000 kr/ha.

Euroopa Liiduga ühinemise järel (praegu plaanitud 2003. aastal) tõuseb maa hind meil hüppeliselt ja mõne aastaga on praegused erinevused tasandunud.

Väliskapitali huvi on osta korralikult harituid põllumaad, mitte söötis ja muidu seisvaid maid. Ostetud maade peal ei hakata tootmist korraldama, vaid oodatakse ära hinnatõus ja seejärel kas müüakse või renditakse maa Eesti ettevõtjale. Täna ei ole maal elaval ja töötaval kohalikul ettevõtjal seda raha, et osta maad. Edukamadki tulevad vaevu ots otsaga kokku, või kui võimalik, investeerivad tootmise arendamisse. Kui Eesti ettevõtjal tekib ükskord võimalus maad osta, on see ilma piiranguid seadmata juba väliskapitalile müüdud.

Need, kes väidavad, et piirangud takistavad meie liitumist Euroopa Liiduga, ei ole kas õigesti informeeritud või valetavad.

Mitte üheski dokumendis ei ole keelatud liituval kandidaatriigil kaitsta oma kodanike huve, vastupidi -- see on soovitatav ja igati loogiline piirang. ELi kuuluvatest riikidest piiravad maa müüki välismaalastele näieks Taani ja Austria, kandidaatriikidest enamik eelistab põllumaa müüki oma riigi kodanikele.

Ida-Saksamaa vabade maade kasutamine on selgelt suunatud oma riigi tootjat eelistama, alles teises järjekorras, kui oma riigi kodanikud ei taha, lubatakse osta maad ELi teiste liikmesriikide kodanikel.

Kui me ei rakenda piiranguid põllumaa müügil, tuleb Eesti ettevõtjatel tulevikus paratamatult kasutada maade rentimist. Rendi hinna võrra läheb lõpptoodang kallimaks -- selle maksab kinni tarbija. Paneb imestama, miks paljud poliitikud, vesteldes piirangute vajalikkusest omavahel, on selle pooldajad, kuid avalikult otsivad kaudseid põhjendusi selle mitte toetamiseks.