Nasdaq teeb langevarjuhüppeid

Majandusuudiseid ummistab internetitehnoloogiaga seonduv. Paraku nüüd, mil Nasdaqi kõver Microsofti eestvedamisel esialgu veel langevarjuga hüppeid harjutab, meenub paljudele paari aasta tagune aeg ? siis, kui teletähtedeks olid alles poolel kooliteel börsimaaklerid, kes tõsiste nägudega aktsiate ?analüütilisest väärtusest? pajatasid.

Kiusatus otsida analoogiat on ilmne. See seisnebki eelkõige portfolio-investorite poolses vabas, paigutust otsivas rahas. Tänapäeva finantsinvestoreid ei huvita üldreeglina pääs ettevõtte tegevjuhtimise juurde, vaid müügiväärtuse languse puhul müüakse aktsiad parimal võimalikul viisil ja lastakse lihtsalt jalga.

Loomulikult on saneerimis- ja arendusinvestorite tegevusskeem sootuks erinev. Seega väited aktsiate väärtuse ülehindamisest on osati tõesed, aga mitte päris adekvaatsed. Nagu ikka, selgub aktsia hind lõplikult müügitehingus. Tagasilöök infotehnoloogias tuli eelkõige väliste tegurite mõjul ja taas on finantsinvestorite huviorbiidis suhteliselt riskivabad ?vanad head aktsiad?, st töötlev tööstus.

Infotehnoloogia areng on avanud uued piiramatud võimalused. Kuid nagu bitti ei anna selga ega baiti hamba alla panna, pole infotehnoloogia pelgalt väärtus omaette.

IT peaks teenindama meie vajadusi ja turustama pakutavaid kaupu-teenuseid. Samuti ei ole kaupade ja teenuste tootmine ilma müügi ja logistikata, sh seda kõike teenindava infotehnoloogiata, väärt enamat kui näitlik õppematerjal majandusteoorias.

Palju polemiseeritakse Eestile sobiva majandusmudeli üle. Mis peaks lisanduma geograafilisest asendist tulenevale prioriteedile ? transiidile? Kindlasti laieneb transiit IT valdkonda. Korraliku infrastruktuuriga pakume piisavalt võimalusi korraldada kaupade ja teenuste liikumist ida ning lääne vahel just Eestist. See ei ole aga piisav, et tagada majandusruumi ja elukeskkonna arengut. Nagu transiidi puhul on eelduseks kauba olemasolu, peab ka meie majandusruum osaliselt tuginema töötlevale tööstusele.

Sageli kuuleme põhimõtteliselt õiget, kuid sisult naiivsevõitu üleskutset vaadelda kõike globaalmajanduse seisukohast. Ei saada aru kaasaegse majandusteooria ühest põhipostulaadist ? globaalmajandus koosneb lokaalsetest sektoritest. Tööstussektori planeerimises ei saa lähtuda ainult globaalmajanduslikest finantskaalutlustest.

Võib väita, et Eestile ei ole vaja Silmetit. Tooraine imporditakse, toodang eksporditakse, maha jääb loodussaaste ning toorme töötlusest ja toodangu müügist tulenev lisaväärtus. Nõukogude majanduspoliitika tulemusena on tootmiskompleks objektiivne reaalsus. Oleks rumalus jätta kasutamata võimalus toota lisaväärtust ja rikkust.

Analoogia on põlevkivitöötlemises, põllumajanduslikus tootmises ja teistes valdkondades. Lähtudes subjektiivsete lähteandmetega matemaatikast, ei tasuks meil paljude arvamusliidrite meelest tegeleda neist ühegagi. Alati saaksime kuskil mujal toodetud analoogse kauba või teenuse odavamalt. Kuid kas peame istuma põlevkivivarude otsas nagu koer heintel ja arendama näiteks soomlaste majanduselu, ostes neilt elektrit?

Apelleerides majandusedule tulevikus, tuleb meeles pidada, et põlevkivimaardlad ei paikne ainult Eestis ja tehnoloogia arenedes hoogustub majandustegevus seal, kus on loodud selleks rohkem eeldusi ? tasemel infrastruktuurid, oskuskaader jne. Need ei teki üleöö ja loota vaid globalisee-rumisele on liigne risk.

Või on Eesti positiivne perspektiiv tugevdada Euroopa ja Põhjamaade põllumajandust, importides enamiku vajalikest toiduainetest? Ehk ongi paljusoovitud maaturismi plahvatuslikule arengule seni takistuseks olnud taastuva metsiku looduse ? võsastuvate ja soistuvate alade puudumine.

Peaksime töötleva tööstuse kui ühe majanduse alustala valdkonnas väga ettevaatlikult suhtuma kergekäelistesse ettepanekutesse, mis võivad mistahes loosungi all piirata tööstuse arengut ja seega omada majanduses mastaapseid tagajärgi. Meelekindlus, lokaalse eripära ja kaasnevate aspektide arvestamine ning otsustavus valida omad lahendid tagavad meie majandusruumi konkurentsivõime globaalmajanduses ka tulevikus.