Kui meil on riik, vajame sellele struktuuri ja institutsioone. Eesti põhiseadus tõstab paragrahvis 4 teistest riigitalituslikest institutsioonidest kõrgemale riigikogu, presidendi, valitsuse ning kohtud, ja kinnitab, et nende tegevus on korraldatud lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Põhiseadus jagab rahvaesinduskogu, riigipea ja täitevvõimu vahel toimingud ning kohustused, ja see, kes mida, mis määral ning viisil sooritama sätestatakse, määrab riigi tüübi. Eesti kuulub nende maade perre, mille ühisnimetaja on parlamentaarne demokraatia.

Lühike on meie faktiline iseseisvus, vaid pisut üle kolmekümne aasta. Sellegipoolest on jõutud vastu võtta neli põhiseadust. Kahjuks pole ükski õnneks läinud. 1920. a taheti demonstreerida ülimat demokraatlikkust. Riigikogust sai kõige algus ja ots, kõik ses riigis hakkas sõltuma rahva valitud saja mehe ja naise tahtest, kokkuleppesoovist, kaklemistarbest. Tulemus: riigikogu viis koosseisu vahetasid vähem kui kolmeteistkümne aastaga seitseteist valitsust.

1934. ja eriti 1938. a põhiseadus tegid otsustava pöörde. Riigikogu võimu kärbiti jõuliselt ja loodi parlamendist sõltumatu riigivanema/presidendi institutsioon. Riigipeale anti nii laiad volitused, et Eesti muutus parlamentaarsest vabariigist presidentaalseks vabariigiks.

1992. a põhiseadus üritas kiriku keset küla paigutada. Riigikogu ei saa enam päris nii omapead ja isemeelselt tegutseda (tülitseda) kui kahekümnendatel aastatel. Presidendi volitused on kolmekümnendate aastatega võrreldes rõhutatult piiratud. Samas on talle antud omamoodi arbiteri või järelkontrollija roll.

Ja siiski ei ole paljud kehtiva põhiseadusega rahul. Häbitult vähe on jäetud tavakodanikule ? tituleeritud kord kõrgeima riigivõimu kandjaks, kord teostajaks ? võimalusi sedasama võimu kanda ja teostada. Segavalt palju kriginaid on tekkinud põhiseaduslike institutsioonide õiguste-vastutuste tõlgendamisel. Nii mõnigi säte tulnuks arukamaks sõnastada.

Kui väidan, et Eesti põhisea-dus(t)ele on oma märgi jätnud külmad kingsepad, kes pole mõistnud või jaksanud teksti selgeks kirjutada ning ühtlustada, riigiõiguslike normide vastastikuseid seoseid ning nende tegelikkuses toimimist vajalikul määral ette kujutada, siis ma tõenäoliselt ei eksi. Siiski tahaksin praegu juhtida tähelepanu ühele teisele puudusele.

Riigiõigus on suures osas teoreetiline distsipliin. Võttes aluseks põhimõisted, nagu demokraatia, parlamentarism, võimude lahusus jmt, saame luua uhkeid konstruktsioone. Kui loeme Eesti Vabariigi esimest põhiseadust, kergitame tahes-tahtmata kaabut selle põhimõttekindluse ees, millega on seal rakendatud rahvavõimu-teesi.

Ainuke häda kõige kauni juures oli see, et Eestist polnud võtta ei rahvast ega ta esindajaid, kes vastanuks oma valgustatuse, eetilisuse ja pühendatuse poolest pakutavale demokraatiatasemele. Ja nõnda läkski ilus asi nurja.

Lääne demokraatia üllatab nende mehhanismide komplitseeritusega, mis tagavad ta toimimise. Otsuste tegemist saadavad keerulised eel- ja järelkontrollid, mitmeastmelised menetlused, avalikkuse, k.a ajakirjanduse pidev järelevalve, läbipaistvuse nõue. Põhjus on lihtne. Inimest käsitatakse ebatäiusliku olendina. Ta on aldis võimu korrumpeerivale mõjule.

Ühes möödunud nädala juhtkirjas tunnistas Äripäev Eesti presidendi institutsiooni tülikaks ning tarbetuks. Riigipea põhiseaduslikud volitused, leiti seal, võiks riigikogu esimehele delegeerida.

Ent mõelgem ka teistpidi. Mõelgem sellele küündimatusele, selgrootusele, upsakusele, isekusele, kõlbelisele rikutusele, mille rahvas on Toompea lossi volitanud. Me ei saa Eesti riiki toimima, kui jätame kõik jämedad ja peenikesed otsad ilma järelkontrolli võimaluseta riigikogu kätte.

Presidenti vajame tasakaalustava jõuna. Talle ei tohi anda veto-õigust, aga tal peab olema põhiseaduslik õigus ja mehhanism vaidlustada seadusandja iga otsust, kui tema või ta nõunikud leiavad selleks motiveeritud põhjuse.