Kinnisvaravahendusfirmade küsitav vahendustasu jääb üldjuhul kinnisvara müügihinnast arvatuna viie ja seitsme protsendi vahele, üüritehingu puhul on tasuks ühe kuu üürisumma. Kõrgema turuväärtusega objekti müük on reeglina raskem, kulukam ning aeganõudvam, mistõttu on ka vahendustasu absoluutväärtus suurem. Rusikareegli kohaselt kahaneb vahendustasu protsent kinnisvara väärtuse suurenedes ? vahendustasu kasv on aeglasem objekti väärtuse kasvust.

Sageli on kinnisvarabüroodel vahendustasu protsent määratud kindlate kinnisvara väärtusvahemike lõikes (notaritasud), mistõttu kliendil tasub enne konkreetse leppe sõlmimist tutvuda hinnakirjaga. Reeglina on vähetuntud väikestel kinnisvarafirmadel madalamad vahendustasu protsendid, kuid nende teenuseid kasutades ootab klienti vähem professionaalne teenindus ning oluliselt suurem risk mitterahuldava lõpptulemuseni jõuda.

Kinnisvaravahenduse nagu iga teisegi teenuse eest maksab selle tellija. Seega kui inimene soovib büroo kaudu oma kinnisvara müüa, peab ta õnnestunud tehingu puhul selle eest ka maksma. Samamoodi on vahendustasu maksmise kohustus kliendil, kes soovib büroo kaudu kinnisvara soetada või üürida. Iga tehingu pealt kasseerib büroo vahendustasu ainult ühe osapoole käest, mitte mõlemalt. Erandina võivad kõne alla tulla juhtumid, kus selge ühepoolse tellimuse puudumisel tasuvad kliendid vahendustasu pooleks võrdsete osadena.

Harilikult lisatakse vahendustasu müüdavate objektide hinna sisse, mistõttu on sageli võimatu ja ebaoluline kindlaks teha, kumb osapool selle otseselt kinni maksab ? kas ostja makstava kõrgema hinna või müüja müügihinnast väiksema saadava rahasumma näol. Üüritehingute puhul maksab vahendustasu reeglina üürnik, kuid sobiva üürniku kiirema leidmise nimel on omanikud sageli valmis selle ka ise korvama (esimese kuu üüriraha jääb saamata). Kinnisvarabüroode koostöö puhul jaguneb reeglina saadav tasu vahendajate vahel võrdselt pooleks, mistõttu ei pea kliendid seda mitmekordselt maksma.