Mida teha põhiseaduse ja moraalselt vananenud Eesti Panga seaduse tõlgendusega, mille alusel antakse keskpangale õigus teha krediidipoliitikat, kuid mitte rahapoliitika usaldusväärsusega seotud järelvalvet?, küsib poliitikauuringute keskuse Praxis juht Peter Lõhmus homse Äripäeva kommentaariküljel.

Järgneb kokkuvõte kommentaarist:

Kahtlemata võib tagantjärele nuriseda ka meie keskpanga järelvalve tegevuse nüansside üle. Kuid probleemideringi olemuse mõistmiseks võiks huvi pakkuda küsimus, kas näiteks Maapanka oleks üldse suletud arvestades tolleaegset valitsusparteide koosseisu? Või milline näeks välja pangajärelvalve professionaalne kaader, kui ta väärtpaberijärelvalvega sarnastel alustel arenenuks?

Koorub välja vähemalt kolm järeldust. Esiteks, finantsjärelvalve pole võrreldav oma olemuselt teiste riiklike järelvalvetega - vead erinevates järelvalveorganites võivad viia oluliselt erinevate tagajärgedeni. Teiseks, rahapoliitika edukus on üha rohkem sõltuv finantssektori tugevusest. Kolmandaks, oma olemuselt majanduse vereringena käsitletav finantssektor tõmbab imelisel kombel ligi poliitilisi huvigruppe. Kontrollida tahetakse nii laenamist kui ka raskustes olevate institutsioonide saatust. Viimane pakub huvi vältimaks raskete, kuid oluliste sammude tegemist poliitiliselt ?ebakorrektsel? ajal. Mis omakorda tähendab, et järelvalvete sõltuvusel ning institutsionaalsel alluvusel on tugev seos.

Arenenud riikide statistika põhjal jagunevad pangandus- või ühinenud finantsjärelvalved enam-vähem võrdselt kolme institutsionaalse vormi vahel: valitsus, keskpank ja eraldiseisev institutsioon. Selle taustal on kurb, et meil on järelvalvete ülesehitusel kaalukeeleks saanud vaid kitsad seadusepügalate tõlgendused, millega püütakse järjekindlalt tuua järelvalved valitsuse alluvusse.