Kuigi lõppeva sajandi suurkujud valiti millenniumijoovastuses Eestis ja enamasti mujalgi aasta ette ära, pole sellest katki midagi ? 99 aastat oli siiski piisavalt pikk aeg, et võtta viimase hetke juhutulijailt võimalus reele hüpata. Oli muuga, kuidas oli, aga vähemalt majandusmeeste ja majandusteadlaste poolelt vääriks üks viga kui mitte parandamist, siis vähemalt selgeks rääkimist küll.

See, et neil läks Eesti suurmeeste valikul enam kui nigelalt, on enesestmõistetav. Majanduses ainuvõimalikuna maailma mõõdupuid koduste tegemiste ja tegijate puhul kasutades jõudnuks siin parimal juhul üksnes kiibitsemiseni. Eks seetõttu jäigi Eesti sajandi suurkujude valimisel sõelale lõpuks vaid üks eeskätt majandusega seotud mees ? igat masti ühiskonnategelaste seas 20. koha pälvinud Siim Kallas.

Veelgi halvemini läks majandusteadlastel teadlaste omavahelises konkurentsis. Siingi õigustatult, sest viimane poolsajand muutis koduse majandusteaduse pigem millegi ideoloogia valdkonda liigendatava kehastuseks.

Samas on aga majandusteadus see, mis on andnud eesti verd mehe, kes võinuks olla kõige lähemal Nobeli teaduspreemiale, mis sest, et ?üksnes? majanduspreemiale. Tema nimi on Ragnar Nurkse. Nurkse puhul peab üheselt paika kõnekäänd ?ükski prohvet pole kuulus omal maal?. Pealegi lahkus 5. oktoobril 1907 Käru vallas eestlasest isa ja rootslasest ema pojana sündinud Ragnar Nurkse juba 1928. aastal Eestist, et jätkata Tartus alanud õpinguid Edinburghis ja hiljem ka Viinis, kus ta teed ristusid kas või selliste austria koolkonna esimese suurusjärgu tähtedega nagu Ludwig von Mises ja Friedrich A. von Hayek.

1934. aastal kandideeris Nurkse omal algatusel edukalt Rahvasteliidu Sekretariaati, kus töötas 1945. aastani. Seal tehtust kasvas välja 1944. aastal Rahvasteliidu egiidi all ilmunud ja hiljem klassikaks kujunenud raamat ?International Currency Experience. Lessons of the Inter-War Period?.

Selle kahe maailmasõja vahelise maailma rahandussuhetele pühendatud tööga avas Nurkse fikseeritud valuutakursside eestkostjana igavese väitluse teemal ?fikseeritud versus ujuv vahetuskurss?.

Juba ainuüksi selle uurimusega, millele hiljem lisandusid eeskätt rahvusvahelise kaubanduse, majanduskasvu ja arenguriikidega seotu, väärib Nurkse võrdlust mulluse Nobeli laureaadi Robert Mundelliga, seda kas või Bretton Woodsi kontekstis. Kahjuks jõuti Nobeli majanduspreemiateni alles 1969. aastal.

Nimetatud raamatule viitamist peab auasjaks iga endast lugupidav rahvusvahelisele majandusele või rahvusvahelistele rahandussuhetele pühendatud raamat. Olgu selle autoriteks Wilfred J. Ethier, Harold James, Hans-Joachim Jarchow, Paul R. Krugman, Manfred Willms või kes tahes. Viidatakse seejuures just Nurksele, mis sest, et kõnealuse raamatu kaanelt mehe enda nime ei leia.

Ragnar Nurkse suurust näitab seegi, et ta on pälvinud personaalse artikli maailma kõige hinnatumas Palgrave majandusleksikonis. Seejuures on talle pühendatu näiteks poole pikem Ludwig Erhardi omast, kelle sakslased valisid maailma 20. sajandi kõige tuntumaks majandusteoreetikuks ja -poliitikuks.

Samavõrra enesestmõistetavalt on Nurkse ainsa eestlase ja seejuures väheste eurooplastena väärinud koha Mark Blaugi maailmamainega leksikonis Who´s Who in Economics. Nurkse kodusteks ?saavutusteks? jäävad seevastu isikuartiklid entsüklopeedia viimases väljaandes ja tema kui Rahvasteliidu ametniku mainimine Vahur Made raamatus ?Külalisena maailmapoliitikas?.

Rahvasteliidust siirdus Nurkse Ameerikasse, kus talle pakuti kõrgeid ametiposte äsjaloodud Rahvusvahelises Valuutafondis. Nurkse otsustas siiski New Yorki Columbia ülikooli majandusprofessori koha kasuks, kus töötas kuni surmani 6. mail 1959.

Kui tulla tagasi Eesti 20. sajandi teadlastest suurmeeste juurde, siis ainus, kes kannatanuks vahest välja võrdluse Ragnar Nurksega, olnuks aastasaja esinumbriks valitud Juri Lotman.