Edelaraudtee, veel üks äpardunud erastamine

Läinud aasta 27. novembril saime Postimehest teada, et erastamisagentuuri nõukogu otsustas erakorralisel koosolekul müüa 100% Edelaraudtee aktsiaist 10 miljoni krooni eest Inglise firmale GB Railways, ning seda, et müügilepingu lootis nõukogu sõlmida veel samal aastal. Aga juba 29. novembri hommikul teatas BNS, et erastamisagentuur sõlmis GB Rail-waysiga müügilepingu.

Milline hämmastav operatiivsus agentuuri töös! Kui aga võtta arvesse tõika, et oli jäänud veel üks päev, mis võimaldas tasuda pool ostusummast EVP-kroonidega ehk 5 miljonit 10 miljonist kroonist, siis on erastamisagentuuri ja kindlasti asjast huvitatud isikute ülikiire rabelemine täiesti mõistetav.

Tänavu 9. jaanuaril võttis valitsus kabinetiistungil vastu põhimõttelise otsuse lõpetada Eesti Raudteele ja Edelaraudteele kuuluvatel raudteeliinidel põhilises osas reisijate vedu. See väga paljude inimeste liikumisharjumusi ja veelgi enam ? liikumisvõimalusi üldse puudutav otsus tekitas loomulikult suure vastukaja. Üleüldine reaktsioon oli äärmiselt negatiivne, oma hukkamõistu väljendasid nii inimesed kui ka omavalitsuste liidud. Tundmata vähimatki vastutust tekkinud olukorra eest ruttas minister Toivo Jürgenson süüdistama oma äparduses riigikogu, kes ei olnud nõus peaaegu tasuta ära antud raudteele miljardeid kroone peale maksma. Kuigi tema tulihingelise kaasvõitleja Jüri Kõre sõnul (PM, 15.01.00) pole riigikogu protokolli lugemine keerukas, on see tema jaoks siiski osutunud ületamatuks raskuseks, sest peale hääletustulemuste pole ta sealt midagi välja osanud lugeda.

Vaadakem eelmise aasta 19. aprilli riigikogu istungi stenogrammi. Majanduskomisjoni esimees A. Lipstok ütles oma sõnavõtus nii: ?845 miljonit ei ole majanduskomisjoni arvutus, vaid selle arvutuse kinnitas, selle õigsust kinnitas teede- ja sideminister eile majanduskomisjoni istungil ja see on majanduskomisjoni istungi protokollis fikseeritud.? Seda kinnitas teinegi majanduskomisjoni liige Kalev Kukk (nii Lipstok kui Kukk kuuluvad teatavasti valitsusliitu).

Kuni 29. novembrini, mil erastamisleping alla kirjutati, oli teede- ja sideministril piisavalt aega, et leida probleemile lahendus või tulla välja ettepanekuga lepingut mitte sõlmida.

Lausa küüniline vale on väide, nagu oleks Keskerakond süüdi selles, et rongiliiklus Kagu-Eestis otsa saab. Viimase pooleteise aasta jooksul on riigikogus vastu võetud terve hunnik riigieelarvet ja rahva elujärge halvendavaid seadusi (nt ettevõtte tulumaksu kaotamine, riigilõivude arutu tõstmine) ? enamushääled on valitsuskoalitsiooni käes. Kui see sõltunuks Keskerakonnast, poleks neid vastu võetud, aga nad ju võeti. Sama kehtib ka Edelaraudtee dotatsioonide kohta.

Lääneliku demokraatliku riigikorralduse hea tava on, et kui ministri poolt esitatud eelnõu ei leia koalitsioonikaaslastelt toetust, astub ta ilma liigsete kommentaarideta ja targutusteta tagasi, andes sellega oma parteile võimaluse viga parandada ja nägu puhtaks pesta. Koerakene aga ongi siia maetud. Kui Edelaraudtee mahamüümise soov oli nii suur, et kuidagi ei saanud loobuda, siis oli küllaldaselt aega näha eelarves ette raha kõikvõimalikeks dotatsioonideks.

Liigset raha on aga eelarves sadade ja sadade miljonite viisi. Ainuüksi 95 miljonit on ministeeriumide premeerimiseks tulemusliku juhtimise eest, mille otstarvet ei suutnud lahti seletada ükski eelarvet kaitsev koalitsiooni esindaja. Kuna teede- ja sideministeerium ei suutnud korraldada rongiliiklust, siis tulemust ju ei ole ja see raha jääb kohe üle.

See ja paljud teised rumalused kirjutati eelarvesse ja võeti vastu Keskfraktsiooni vastuseisust hoolimata. Seega on äpardus Edelaraudtee erastamisega toimunud Keskfraktsiooni toetusest või vastuseisust hoolimata ja kõik muud väited ei pea lihtsalt paika. Kui püüda kuidagi oletada, et koalitsioonil oleks ka mõni õnnestunud asi, vaevalt keegi tuleks ütlema, et Keskfraktsioon aitas kaasa.