Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Popslik demokraatia Eesti meediaturul
Alljärgnev ei ole kirjutatud ETV juhatuse liikme poolt. Mida enam artikli lõpu poole, seda enam sisaldab ta ebapopulaarseid mõtteid, millest praktikas ei ole ilmselt mingit tulu. Ehkki ma tõesti ei saa aru miks?
Alustan kaugemalt. 90. aastate alguses tabasid Euroopa audiovisuaaltööstust kaks vastandlikku äratundmist. Neist esimene saavutas kultuuritööstuse väljaarvamise vabaturu kontseptsioonist, sest ilma avaliku sektori toetuseta kaoks suur osa rahvuskeelele toetuvast kultuurist silmapilkselt. Seepärast võideldi ka välja õigus vabaturu prioriteete eiravalt subsideerida kultuuritööstust.
Samal ajal nõuti aga kultuuritööstuse ettevõtetelt maksimaalselt konkurentsivõimelist käitumist. Seepärast ei sihtinud ELi kultuuritoetusrahad mitte üksikuid projekte, vaid efektiivsemate struktuuride loomist. Idee oli väga selge: tuua rahvusliku kultuuri toetuseks võimalikult palju erakapitali ja vähendada avaliku sektori koormust.
Vaadates Eesti samaaegset arengut, ei ole mul kahtlust, et oleme popside järeltulijad. Kuna erastamine on valgus ja mitteerastamine pimedus, käsitleb keskmine avalik arvamus riigi bilansis olevaid ettevõtteid tüütu rudimendina, millest varem või hiljem tuleb lahti saada. Selle tulemusena saabki riigist see, mida kõik põlastavad: halb omanik. Eesti audiovisuaalsektori ümber toimuv jama on selle suurpärane näide.
Objektiivselt näib olevat tõestatud, et Eesti turg on absoluutse vabaturu tingimustes liiga väike näiteks filmitööstusele; ajakirjanduses räägitakse, et kaks päevalehte on liiga palju ja telemaastikul öeldakse, et maksimaalselt oleks raha vaid kahele kanalile, kusjuures needki ei oleks võrreldavad omaprogrammi pakkuvate lääne analoogidega. Olukord sarnaneb vägagi põllumajandusele, kus pärast kolhooside likvideerimist ei suutnud eraldiseisvad talupidajad kuidagi turuoludega kohaneda. Vajalik oli ühinemine või ümberpositsioneerimine.
ETV tulevik ei ole selles valguses mitte tema enda, vaid riigi kultuuripoliitika teha. Esialgu näib lahendamata peamine küsimus: mis on meile rohkem tähtsam, kas vaba ettevõtlus või teatud prioriteetse toote pakkumine. Peamine probleem ongi selles, et kuna ühtset suhtumist ei ole, on tulemuseks 1993. aastast kestev segadus. Erakapital on kord parema, kord halvema meelega alla neelanud erakanalite miljoneid kahjumeid. Eesti Televisioonil sama lihtsalt läinud ei ole.
Võtan eelduseks, et meil on vaja rahvuskultuuri edendavat programmi ja seda peaks tegema majanduslikult võimalikult efektiivselt. Võimalikest reformikavadest näib enim toetust pälvinud idee, et riik hakkab erakanalitelt vajalike saateid tellima. Kindlasti oleks see teostatav, kuid lõplikus efektiivsuses ma julgen kahelda. Sellesse struktuuri oleks koheselt sisse kirjutatud konflikt tellija ja kanali huvide vahel. Taoline süsteem kompromiteerib toote ?totaalse kvaliteedi? kontseptsiooni.
Parim näide vastupidisest loogikast tuleb ratsionaalselt Inglismaalt. Kui Blairi valitsus viis sisse suurema filmitoetuse Rahvusliku Loterii tuludest, siis otsustati see jagada mitte üksikutele filmiprojektidele, vaid firmadele, kes suudaksid algusest lõpuni teenindada teatud kriteeriumitele vastavaid filme.
Eesti äärmuslikult nõrgal teleturul peaks absoluutne prioriteet olema maksimaalselt turuga ühildatud konkurentsivõimelise telekanali toetamine.
Olukorras, kus ilma riigi rahata jääksid olemata peaaegu kõik ambitsioonikamad kultuuri- ja meediaprojektid, on eraettevõtlus meedia valdkonnas vajalik vaid arvamusmonopoli vältimiseks.
Maksimaalselt efektiivne kanal ei tähenda tänapäeval aga kaugeltki seda, et riik peaks aina rohkem sinna raha paigutama. Kui kogu meediatööstuse võlusõna on tänapäeval sünergia, vertikaalne ja horisontaalne integratsioon, siis miks peaks ETV-d teistmoodi käsitlema. Kui riigi poolt finantseeritud BBC-l on kolm täiskommertsiaalsetel alustel tegutsevat müügi- ja teenindusharu, kui itaalia RAI-l on laiem strateegiline osalus telekommunikatsiooniäris (internet, satelliitside, kaabel), siis miks peaks ETVd arendatama kiviaegsete kombinatsioonide tähe all.
Kui aga maa peale tagasi tulla, siis tahaksin ma näha, kus rea peal on järgmise aasta riigieelarves kirjas ETV probleemide lahendamine. Praegu see veel sealt ei paista. Ja ma arvan, et see on raiskamine.