Surm kui müügiartikkel

Enne Titanicu uppumist kutsus kapten reisijad kokku ning teatas, et tal on kaks uudist, üks on hea ja teine halb. Halb uudis on see, et laev on sõitnud vastu jäämäge ning läheb poole tunni pärast põhja, hea aga see, et õnnetusest vändatakse film, mis saab seitse Oscarit.

See õel anekdoot tuli meelde, kui lugesin paar päeva tagasi ühest Eesti päevalehest, kuidas mingi noorpaar kavatseb abielluda Titanicu vraki pardal. Anekdoodid ütlevad lühidalt ära asja tuuma. Eks ole, jube vahva, kogu maailm räägib ja kirjutab meie pulmadest! Kes kiites, kes laites, aga ? ?meie saame ajaloo osaks?.

Rongi- ja lennuõnnetused ületavad küll uudisekünnise, aga kaovad paari päeva pärast. Laevaõnnetused on efektsemad, need erutavad fantaasiat aastaid. Estonia huku seletuseks kirjutatud raamatud ei jää letile seisma.

Lähedase inimese ootamatu surm on alati vapustuseks. Ent kui lahkunu on juba eluajal saanud sümboliks, vapustab ta surm miljoneid. Olgu siis president John F. Kennedy mõrvamine või printsess Diana autoõnnetus.

Massikurbus on hindamatu väärtusega müügiartikkel. Eeter on korraga täis oletustest kubisevaid otsereportaazhe, ajalookaadreid ja tähtsust täis ekspertide esinemisi.

USA arvamusajakirja National Journal toimetaja Michel Kelly ütleb tabavalt: ?Kõik, mis taoliste sümbolitega juhtub, on tegelikult (meediakontsernide jaoks) produkt. Eriti surm. Mitte miski ei müü enam kui sümboli surm.? See on küüniline, kuid aus ülestunnistus ühelt selle produkti tootmises osalejalt.

Jean Baudrillard?l on õigus: tänapäeval on kõik pangaröövid, lennukikaaperdamised jms omamoodi simuleeritud kallaletungid, nimelt selles mõttes, et nad on juba eelnevalt määratud meediapoolsele rituaalsele lahkamisele ja orkestreerimisele, nad on juba ennetavalt lavale seatud ning võimalikud tagajärjed välja arvestatud.