Ülekeeratud vint

Füüsiline agressioon on osa inimeseks olemisest. Seda on võimalik ainult ajutiselt alla suruda või ohutumatele kõrvalteedele suunata. Sport näiteks on üks efektiivseid ventiile.

Mida kauem valitseb rahu, seda näilisem ta on. Seda ägedam on reaktsioon, kui läheb löömaks. Küsitlused ameeriklaste hulgas näitavad, et Vietnami sõja veteranid, kes mäletavad päris sõda, ei ole nii patriootlikult meelestatud nagu noorte ja eriti naiste enamik, kes on vaid sõjafilme näinud.

George W. Bush tõotab: ?Ühendriigid ei puhka enne, kui riik ja kogu maailm on terrorismist vabastatud. Me juhime maailma võidule.? Tal ei ole enam taganemisteed. Need sõnad ei ole populistlik lubadus presidendivalimiste ajal, mida ei võeta liiga tõsiselt. Superriigi juht lubab väärilist kättemaksu.

Kellele? Terrorismile. Just nagu oleks see lihtsalt kättevõtmise asi, terrorism välja rookida! Paraku, terrorism on nagu vähk. Jah, mõningad kasvajavormid on lõikusega kõrvaldatavad. Aga enamiku vähi vormide puhul on skalpell kasutu. Rikkis koodiga rakud vohavad ja moodustavad uusi siirdeid.

Oleks hea, kui terroriakte saaks võtta nagu tornaadot, nagu loodusõnnetust. Aga ei saa, esimesed on inimeste kätetöö. Ja sugugi mitte argpükste, vaid surmapõlgurite oma.

Mõned asjad on väga tihedalt seotud. Kosovo konflikti ajal käivitas USA armee terve päästeoperatsiooni ühe allatulistatud lenduri otsimiseks. Iga sõdur võis kaljukindlalt teada, et ka tema heaks tehakse kõik. Iga ameeriklase elu on püha. Just see ongi, mida terrorism vajab mõjukuseks.

Suletud ring. Selge, et taluvusel on piirid. Ent eestlane ei suuda uskuda, et retsidivistile ei tohi kohus mõista surmanuhtlust, kuid karistusoperatsioonid oletatavat süüdlast varjava rahva vastu on õilsad.

Kui emotsioonid on vindi üle keeranud, siis ei saa enam pidama.