Puhkus Põlvamaa looduse rüpes

Eeldusel, et loodusse tulija tahab mõni kilomeeter teedemürast kaugemale kõndida, aga võib-olla midagi ekstreemsetki kogeda, tasub läbi lapata kohalikud turismiteatmikud või peatuda suurte kaartide juures teeservadel.

Valgemetsa, Kiidjärve ja Taevaskoja kant Vastse-Kuuste vallas ? pika päevaga jalgsi läbitav ala ?on Riigimetsa Majandamise Keskuse abiga toredaks matkapiirkonnaks saanud. Ahja jõe kõrgeid liivakaldaid Taevaskojas, mis ?Viimsest reliikviast? kõigile teada, saab hõlpsamini näha tänu hiljuti valminud sildadele ja ronimisseinale. Aga Ahja (samuti Võhandu või Piusa) jõge saab läbida ka laenutatud kanuu või süstaga. Kes jõudnud Suur-Taevaskoja kanti, võib Ahja jõe uhkeid kaldaid uurida igal täistunnil paisjärvele popsutava parvlaeva Lonny pardalt.

Kui aga liivakoopaid uudistama lähete, võtke kaasa tühi pudel. Võimalik, et Armulätte vesi on maitsvaim, mida olete joonud; lisaks aitavat selle imevägi pere- ja armusuhteid edendada.

4 km Valgemetsa poole on Kiidjärve, mille südameks on veskitammi kõrval punasest kivist neljakorruseline vesiveski, mis on Euroopa suurim ja näib pigem vabrikuna. Jõe teisele kaldale jääb kanuumatkade alguspunkt ja on kerkinud tore maakohvik. Lastele pakub lusti külakiik.

Akste (Euroopa suurim sipelgakaitseala) poole pöörates jääb varsti paremat kätt Valgesoo. Kevadel valmis selle serva puust vaatetorn, üle soo aga viib paarikilomeetrine laudtee. Minge ja mõelge, et need inimesepikkused soomännid on juba saja-aastased. Tugev uimastav lõhn tuleb sookailust, mis on üsna pikantne taim teekeetmiseks, andes koguni kerge kaifi nagu hea sigaret. Vaadake ka jalge ette ? laudteel armastavad peesitada tillukesed sisalikud ja saalib sipelgaid. Keset sood on aga meeldiv üllatus: äkki seisate pisukesel platvormil piknikulaua ja pinkide kõrval. Milline mõnus sügiseelamus avada nüüd kohvitermos ning kuulata soo ja metsa hääli.

Akste sipelgariiki maksab uurima minna kohaliku giidiga, kelle kontaktandmed leiab teatmikust ? muidu ei leia te kõige võimsamaid pesasid üles ega saa teada paljutki sipelgate tsivilisatsioonist. Sipelgapesade rohkus ja kõrgus on tunnistus puhtast keskkonnast ? saastatuses need kaovad. Üks tänavu sealkandis hulkunud Ameerika biokeemik sõnas, et on nii vägevaid sipelgapesi näinud vaid Tais.

Valgesoost põhjalikumaid soo-ja metsaelamusi pakub ürgne Meenikunno raba Veriora vallas. Muiste asunud sinna rabasaarele esimese asukana elama mees nimega Meeni (?kund? tähendab tiheda rägastikuga kõrgendikku) ning tema juurde läinud külarahvas pakku, kui vaenuväed liginesid. Rabasaartele viinud laugaste vahel veealused palkteed, mida teadnud vaid omainimesed.

Nüüd viib üle raba taas laudtee. Ühel kaldal seisavad vaatetorn ning matkaonn ? selline peremeheta puumajake, nagu neid on rohkesti Põhjamaades. Rändur leiab eest soemüüriga pliidi, kus teha toitu ja kuivatada rõivaid. Kirves ja kuivad puud on kuuri all ning suurelt laualt või riiulilt võib leida söögipoolistki, mille eelmised asukad jätnud. Külje all on puust koiku. Väljas samblase männimetsa all on pinkidega lõkkeplats.

Üle laudtee soo teises servas on Päikeseloojangu maja, kus saab peatuda ja süüa juba raha eest. Lähedusse jääb aga Eesti oludes nii unikaalne vaatamisväärsus, et passiks võrrelda Kaali järvega: Ilumetsa meteoriidikraatrid. Põrgohauaks kutsutava kolme suurima augu sügavus on 1,2 meetrit, läbimõõt harjal 80. Rahvasuu teab selle umbes 6000 aastat tagasi tekkinud kraatri kohta, et see sündinud hoopis siis, kui kirikusse, mis seal seisnud, sisenesid kolm jumalakartmatut venda. Põrgohauas hakanud seejärel kuradid pesitsema ning teinud seal öösiti lõket, mille peal nad kulda kuivatanud.

Kui rändajate seas on lapsi, tasub peatuspaigaks valida Hurmi küla Kanepi vallas, sest seal saab kogeda kõike, mida linnarahvas muidu vaid vanaemade nostalgilistest pajatustest teab. Hurmioru turismiküla ühendab kümmekonda maamajapidamist, mis hakkasid end mõne aasta eest turismitaludeks kujundama Savi talu eeskujul. Nüüd saab Hurmiorus ööbida, sauna ja suitsusauna kütta, vabaõhulaval ja kiige-lõkkeplatsil suuremaid pidusid või kokkutulekuid pidada. Aga ka kala ja vähki püüda, paadiga ja jalgrattaga sõita, vesiroose ja koprapesi uudistada, samuti käega katsuda ja ligidalt näha jäneste, kanade, lehmade, mesilindude ja ponide elu. Näha saab ka seda, kuidas töötab sepikojas külasepp, mismoodi taluperenaised vaipa ja sokke-kindaid koovad, milliste vanemate ja uuemate riistadega põldu ja aeda haritakse, kuidas valmib puust mööbel või punutud korv. Vesiveski jahvatab otra, nisu ja rukist ning leibki küpseb taluahjus. Osa otra läheb koduõlle valmistamiseks ning kõige lõpuks ei puudu külast ka oma pilli- ja laulumehed. Talvel võib kelgutada-suusatada või matkajuhi saatel orienteeruma suunduda.

Atraktiivseimaks turismipiirkonnaks hindavad Põlvamaa turismiametnikud Peipsi/Lämmijärvega piirnevat Värska valda, mis on juba vana ehe Setomaa, kuid eeskujulikul kaasaegsel tasemel majutus- ja toitlustusteenusega. Seto kultuuri südameks on Värska lähedale rajatud Seto talumuuseum, kuhu jagub igasugu üritusi ja tähtpäevamärkimisi aasta läbi (05.11. algab sünnipäevanädal). Tasub teada, et setode suursündmused on seotud vana kalendri järgi arvestatavate kirikupühadega ning uhkeim päev on augusti esimesel nädalavahetusel peetav Seto Kuningriigi päev.

Autor: Maris S. Kaasik