Rootsi kuningliku teaduste akadeemia otsuse kohaselt anti Rootsi Panga jagatav Nobeli majandusauhind tänavu kolmele USA teadlasele: Berkeley California ülikooli 61aastasele professorile George A. Akerlofile, Stanfordi ülikooli 58aastasele emeriitprofessorile A. Michael Spence?ile ja Columbia ülikooli 58aastasele professorile Joseph E. Stiglitzile.

Need mehed on 1970. aastatel pannud aluse majanduses üldkehtivale turgude ebavõrdse informeerituse teooriale, mida sestpeale on edukalt rakendatud alates traditsioonilistest põllumajandusturgudest ja lõpetades moodsate finantsturgudega. Asümmeetriline informeeritus näitab seda, et turgudel tegutsejatest valdavad ühed alati rohkem informatsiooni kui teised. Nii teab laenu võtja alati paremini oma tagasimaksmisvõimalusi kui laenu andja või firma juhtidel on oma ettevõtte tulususest alati parem ülevaade kui aktsionäridel. Nende teooria on aidanud turgudel tasakaalu taastada.

A. Michael Spence on oma töödega näidanud, kuidas paremini informeeritud turuosalised saavad oma kvaliteedist väheinformeerituile vihjeid anda. Näiteks mingis riigis on dividenditulu maksustatud rängemini kui kapitalitulu. Ehkki firmal oleks odavam hoida kasum firmas ja tuua aktsionäridele kasu kõrge aktsiakursiga, maksab ta ometi dividende. Spence?i tõestuse kohaselt otsustab firma juhtkond dividende maksta seepärast, et turg, kellel on vähem teavet, tõlgendab seda hea uudisena ja tõstab ettevõtte väärtust.

George A. Akerlof, kelle isa oli Rootsi päritolu Yale?i ja Princetoni ülikooli keemiaprofessor, sai 1970. aastal tuntuks oma tööga kasutatud autode turust (the market for lemons). Kuna pole kahtlust, et kasutatud auto müüja teab oma masina väärtust alati ostjast paremini, siis on sellel turul oht muutuda väga kehva kvaliteediga autode müügi kohaks. Et eri kvaliteedi ja hinnaga kasutatud autode turg saaks ikkagi eksisteerida ja teenida ka ostjate huve, vajab see kogenud vahekohtunikku. Selleks saavad olla automüügifirmad, mis on võimelised andma kasutatud autodele garantii ja tegema kvaliteedikontrolli, oli Akerlofi järeldus.

Näib, et selle teooria rakendumine on nüüd edukalt jõudnud Eestisse, kui 10. oktoobri Äripäeva autolisa kirjutab sellest, kuidas Saksamaalt toodud vanade autode turud Kadaka teel jm on kokku kuivanud ning kuidas nende müük järjest enam koondub automüügiesindustesse.

Akerlofi teooria erinevast informeeritusest aitab muu hulgas seletada, miks osa mõne uue sektori ettevõtteid, nagu hiljuti IT-firmad, millele eksperdid ei osanud pädevat hinnangut anda, tõmbasid ligi liiga palju riskikapitali. Nõnda puhuti üles suur börsimull, mis lõhkes, kui investorid lõpuks aru said, et nad olid liiga palju raha paigutanud kehvadesse firmadesse ehk romudesse.

Joseph E. Stiglitz on koos Michael Rotschildiga käsitlenud asümmeetrilise informeerituse mõju kindlustusturgudele. Näiteks kui klient läheb end kindlustusfirmasse kindlustama, siis kahtlemata teab ta oma kindlustamisriske kindlustusfirmast tunduvalt paremini. Et klientide riskidest paremat ülevaadet saada, teeb kindlustusfirma nende nn sõelumist. Selle tulemusena saab firma kliente klassifitseerida ja pakkuda vastavalt nende riski suurusele erinevaid kindlustustingimusi.

Stiglitz on tuntud ka selle poolest, et töötades Maailmapanga peaökonomistina arvustas ta väga teravalt Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poliitikat, mille tõttu tal tuli oma kohast enneaegu loobuda. Näiteks väitis ta, et 1997.?1998. aasta Aasia kriisi ajal IMFi poolt riikidele antud soovitused kärpida riigieelarvet ja tõsta intresse halvendasid nende olukorda veelgi. Samuti kritiseeris ta arengumaadele jagatud turgude liberaliseerimise ja vabakaubanduse arendamise soovitusi.

Professor Stiglitz, kes on olnud ka president Bill Clintoni majandusnõunik, on üldse väga kahtlevalt suhtunud vabaturu efektiivsusse ning arvustanud tugevalt finantsturge, mis tema sõnul käituvad info vähesuse tõttu kriitilistes olukordades arutult.

Nobeli majandusauhinna suurus on 10 miljonit Rootsi krooni ehk 16,23 miljonit Eesti krooni, mis jaguneb laureaatide vahel võrdselt. Pidulikkust lisab tänavu asjaolu, et auhindu jagav Nobeli sihtasutus saab saja-aastaseks. Pikale ajaloole vaatamata on majandusauhind suhteliselt uus nähtus. See seati sisse Rootsi Panga algatusel 1968. aastal ja esimene auhind jagati välja järgmisel aastal.