Tarbimis- ja reisilaenud uuesti õppelaenuks

Pangad tegid endale karuteene, kui julgustasid tudengeid õppelaenu eest soojamaareisile minema. Keda peaks noor veel uskuma kui mitte soliidseid rahaasutusi? Ainult et õppelaene taganud riik on sattunud täbarasse olukorda ja peab plaani kergemeelne õppelaenude-äri lõpetada.

Äripäev leiab, et riiklikud n-ö tasuta kõrghariduse rahastamise summad peavad minema stipendiumideks, aga kõrgharidus ise peab muutuma täies ulatuses tasuliseks. Riigil tuleb loobuda õppelaenude garanteerimisest, andes need täielikult pankade pädevusse.

Praegune õppelaenude süsteem on läbi kukkunud, sest tudengid laristavad laenu kuu-paariga maha, loobudes teadlikult tagasimaksmisest. Riik satub seevastu kolmekordse surve alla: pangale tuleb tagasi maksta laenu põhisumma, tasuda intressid ja lisaks jätkata avalik-õiguslike ülikoolide rahastamist. Pank vaatab pillerkaari pealt, sest tema riskid on viimseni maandatud, lisaks tiksub kenake intress.

Kui riik ei garanteeri enam õppelaenu, võib õppelaenu intress tõusta tarbimislaenu tasemele. See oleks aga liig mõnele vaesemast perest tõsisele õppurile. Kuid ülikoolidele eraldatud summad, praegu 800 miljonit krooni aastas, peavad minema stipendiumideks, mis on nende õige koht. Stipendiumi saaksid silmapaistvalt edukad õppurid, olgu nad siis vaesest perest või rikkast, kellele kõrgharidus jääks endist viisi tasuta.

Kes kõvema peaga või kel probleeme õppedistsipliiniga, need peaks koputama pangamaja uksele.

Pank määrab ise tagatised, käendajad, laenuintressi ning on tulevikus huvitatud laenu tagasisaamisest. Pankade sõnul on kõrgharidus praegu kerge üleproduktsiooniga, st noored saavad küll kõrghariduse, aga erialal, mille turg on juba täis. Samas oleks vaja muude alade spetsialiste, mille seab paika just üldine tasuline kõrgharidus.

Praeguse süsteemi puudus võib seisneda ka õppelaenu suhtelises väiksuses, mida veidi liialdades saab iseloomustada kui ?elamiseks vähe, suremiseks palju?. Lahendus pole aga laenusummade suurendamine ja ühtlasi riigi garantii jätkumine. Siis läheksid tudengite reisid ainult pikemaks ja kaugemale. Kui riik enam õppelaenu ei garanteeri, tulevad laenu saama ainult tõsised õppurid, kes teavad võetud vastutuse suurust.

Et õppur summasid õigeks otstarbeks kasutaks, tuleb kaaluda ka õppemaksu suuruse summa otse ülikoolile ülekandmist, siis ei teki kiusatust sellest muudeks kuludeks näpistada.

Veel üks präänik võiks õppurile jääda. Kui värske insener või pedagoog läheb pärast lõpetamist avalikku teenistusse, võiks riik aastate jooksul ? mitte kohe ? hakata õppelaenu kustutama. Kui ikka tõesti on tegu võimeka töötajaga. Kuid miks mitte ka erasektoris: tööandja poolt laenu aegamööda kustutamine võiks olla üks töölepingu punkt, millest sõltub teiste punktide atraktiivsus.