Kas Andres ja Pearu suudavad koostööd teha?

Jutt kahest Eestist ja suurenevatest vastuoludest riigis on kõlanud juba mõnda aega. Ettevõtjad näevad riigi arengu põhiküsimusena seda, kuidas õnnestuks meil ehteestilikust Andrese ja Pearu kemplemisest üle saada ning riigi arengu põhisuundade ja tegevuste osas üldine rahvuslik kokkulepe sõlmida. Kokkulepe, milles osaleksid nii tööandjad kui töövõtjad, poliitilised jõud kui ka kolmas sektor. Kõigile saab päev-päevalt selgemaks, et kogu riigi arengu jaoks on selline kokkulepe hädavajalik, vastasel korral jääme alatiseks igaüks oma soonurka labidat vibutama, aga sood ikka kuivaks ei saa...

Miks ma nii arvan? Aga sellepärast, et meie tööpuudus on ligi kaks korda kõrgem Euroopa Liidu keskmisest ja aina kasvab, elanike ostujõud aga seevastu juba mitu aastat vaid 37 samast tasemest. Maksukoormus suureneb märkamatult, riigihalduses on reformid tegemata, oskustöötajaid ei ole piisavalt, vastuolud Tallinna ja muu Eesti vahel aina suurenevad, majanduse reaalsektor on nõrk. Need on põhimõttelised probleemid, mille lahendamisele peame asuma kohe. Stabiilne rahanduslik keskkond ning suhteliselt arenenud kommunikatsioonid on selle juures abiks, mitte ei näita meie erakordset majanduslikku arengut, nagu siiani on populaarne väita.

Arvestama peame ka seda, et Eesti rahvastik kahjuks aina vananeb ja töötegijate hulk seega kahaneb; globaliseerumine ja tehnoloogia areng toovad kaasa oma mõjud ning keskkonnakaitse ja -teadlikkus teiselt poolt jälle omad. Seega oleme üsna muutuvas majanduskeskkonnas, kus paljud senised arusaamad varsti enam ei kehti.

Seepärast peavad nii ettevõtjad kui poliitikud pöörama tähelepanu sellele, kuidas äri ja ühiskonna vahelisi suhteid kaasajastada. Me peame seda tegema ja riiki aitama, sest vastasel korral saab poliitilisest kemplemisest norm, meie ettevõtlikud noored pakivad kohvrid ja lähevad Euroopasse või Ameerikasse paremat elu otsima, välisinvestorite huvi kahaneb ning kokkuvõttes ähvardab riiki moraalne ja ka majanduslik kokkuvarisemine.

Kellelt meil on õppida? Näiteks Iirimaalt. Vähem kui viisteist aastat tagasi oli see üks Euroopa vaesemaid maid ? tööpuudus oli 20, majandustoodang elaniku kohta 75 Euroopa Liidu tasemest, riigi võlakoorem hiigelsuur ja rahvaarv kahanes 1 aastas. Täna on Iirimaa majandustoodang 118 ELi tasemest, tööpuudus 3,9 ja majanduskasv 10,7 aastas (2000. a), rahvaarv aga kasvab 1,2 aastas.

Milles aga oli Iirimaa edu alus? Lühidalt öeldes ? lisaks majanduslikele reformidele ja välisinvesteeringutele (õigemini nende eeldusena) saavutasid iirlased ka üldrahvusliku kokkuleppe, mille kohaselt tööandjad, ametiühingud ja poliitilised jõud panid koos paika palgapõhimõtted, riigi sotsiaalkulutuste määra ja maksupõhimõtted. Valitsus töötas välja järjepideva tööstuspoliitika, millega pandi alus kiiresti arenevale, oskustemahukale eksporditööstusele. Haridussüsteem muudeti ajakohaseks. Selle järel alles tulid ELi abiprogrammid ja pääs Euroopa turule.

Mis on minu sõnum? Seda, mida tegid iirlased, suudaksime ka meie, eestlased, kui meil ainult leiduks piisavalt julgust ja tahet oma poliitilisest või ärilisest soonurgast korraks väljapoole vaadata ja naabrimehega asjade üle arutada.

Autor: Aadu Luukas