AS Lacto vastus tänasele Äripäeva artiklile (osa II)

Rapla piimakombinaat ei ole olnud pankrotis ja, arvestades Rapla Dairy potentsiaali ainsa kiirestilahustuvat piimapulbrit tootva tehasena nii Skandinaavias kui Balti riikides, ka praeguses situatsioonis ei eksisteeri selleks majanduslikku põhjust. Rapla Dairy kiirestilahustuva piimapulbri müügiks 2002. aastal olemas akreditiiviga kaetud lepingud 400 miljoni krooni väärtuses. See üksinda on piisavaks tõendiks ettevõtte tegelikest tulevikuväljavaadetest. Seejuures on hinnatase märgatavalt kõrgem suvisest 2000 dollarisest tasemest tonni kohta. Suurema lisatud väärtusega kiirestilahustuva piimapulbri väikepakki tootev Rapla tehas saab kindlasti edukalt areneda koos piimatoodete turuga, kus vaatamata lühiajalistele kõikumistele on selge trend tarbimise tootmist ületavale kasvule, mis piimatoodete hinnatasemeid inflatsioonist kiiremini kasvatab. Rapla Dairy on Balti riikide kaasaegseim pulbritehas, mille efektiivsus tootmisel tagab korraliku kasumlikkuse. Korralik kasumlikkus on tagatud isegi piimatootjatele toorpiima eest mõistlikku hinda makstes, mitte ainult nende arvel elades. Piimatootmise ja koos sellega ka töötlemise pikemaajaline hea käekäik Eestis on tagatud kui peetakse korraga silmas nii piimatootjate kui ?töötlejate arenguvajadusi. Lacto oli esimene, kes mõtles ka tootjate peale ning sellest mõtteviisist me ei loobu. Piimatoodete turu lühiajalised kõikumised on aga kergemad üle elada ajutisi raskusi tootjate ja töötlejate vahel jagades, mitte kogu koormat ühe või teise kaela veeretades.

Sündmustele põhjendust otsides tuleb vaadata, kellele oleks Lacto kõrvaldamine piimaturult kasulik kui mitte hädavajalik. 1999. aastal tõstis Lacto toorpiima hinna 1.50 kroonilt 3.00 kroonile kilogrammi eest. Selle ja ka kerkimisega Eesti juhtivaks piimatöötlejaks on ettevõte kindlustanud endale konkurentide pikaaegse ?sõpruse?. Et mõnelegi on peamiseks enese edendamise vahendiks konkurendi hävitamine, siis ei ole vaja imestada regulaarsete kuulduste üle, mille eesmärgiks on Lacto (nüüd ka Rapla Dairy ja teiste grupi ettevõtete) maine kahjustamine kreeditoride silmis ja selle kaudu ettevõtete majandusliku olukorra kahjustamine. Vähem ohtlikeks peetud konkurentide suvekuude eest maksmata piimaarvete küsimust ei ole keegi veel meedias tõstatanud.

Aktiivselt on võlanõuete koondamisega tegevuses Raplamaa Talupidajate Liidu tegevdirektor Aivar Timmi ja Talupidajate Keskliidu juhid Ilmar Haak ning Kaul Nurm, kellelt Rapla Dairy pole kunagi piima ostnud. Selle asemel, et need koondatud nõuded esitada võlgnikule teatatakse täpsustamata summa ajakirjandusele. Hr. Haak möönab ?Maalehele?, et paari aasta eest maksti sarnases olukorras koondatud nõuded ilma kohtuta ära. Olukorras, kus talvisel perioodil piima kõigile töötlejatele ei jagu, ei pea paika Kaul Nurme väide ?Postimehele?, et tootjad kardavad, et Rapla Dairy ei võta neilt piima vastu kui nad oma raha sisse nõuaksid. Selline hirm on ebausutav. Erinevalt Lacto, Rapla Dairy ja teiste grupi ettevõtete vastu praktiseeritavast võlgade sisse nõudmisest läbi pressi üritab AS Rapla Dairy näiteks Tallinna Piimaööstusega sarnase omanikeringiga Sulatatud Juustu AS-ilt oma 282 000 krooni juba pikemat aega läbirääkimistes kätte saada ning me usume, et me ei vaja selleks meedia abi. Hr. Neeme Jõgi väitel on tema alanud jahis Lactole vaid härrade Aivar Häelmi (Põlva Piim) ja Jaanus Murakase (E-Piim) ideede tahtetu elluviija. Tema väitel on plaanis teha midagi ka Kavastu ja Jõhvi tööstuste vastu. Meie arvates kogu Eesti piimatööstus areneks tõhusamalt, kui ?aur? kuluks oma asja edendamisele oma ettevõtte töö parendamise, mitte konkurentidele töö takistamise kaudu.

Erinevalt Rapla tööstusest on Tallina tööstus korduvalt pankrotist läbi käinud. Ühes pankrotis jäi massiliselt piimatootjate raha kadunuks: see läks liigsoodsa hinnaga müüdud toodangu kaudu firmale, kes andis sama toodangu normaalse hinnaga müügist tekkinud vahenditest kombinaadile laenu. Laenu tagatiseks vormistatud kombinaat läks lõpuks laenuandjale. Toodangut liigsoodsa hinnaga müünud kombinaadi pankrotiprotsessis kaotasid oma raha peamiselt piimatootjad. Tallinna Piimatööstus on krooniliselt Maksuametile võlgu 5 kuni 7 miljonit krooni. Tallinna Piimatööstuse tegelik võlgnevus pankade ees on umbes 300 miljonit krooni, mis on peidetud aktsiakapitali. Ettevõte ei maksa sellelt summalt intressegi, rääkimata põhivõla tasumisest.

Lacto on 3 aasta jooksul investeerinud tehase ehitusse ja arendamisse samuti ligikaudu 300 miljonit krooni. Praeguseks on võlgnevus Hansapanga ja Hansaliisingu ees kokku umbes 100 miljonit krooni. Igal aastal saavad Hansapank ja Hansaliising kokku intresside ja põhivõla maksetena umbes 30 miljonit krooni. Need on tegelikud numbrid.

Tore oleks kui iga ettevõte keskenduks oma probleemide lahendamisele mitte konkurentidele probleemide tekitamisele. Loodame, et käesolev pöördumine aitab kaasa heade tavade levikule Eesti ettevõtete vahelises konkurentsivõitluses.