Riigi toetus spordile väike

Suklese hinnangul annaks ka olemasoleva napi rahaga palju ära teha, kui spordijuhtide seas oleks vähem sotsialismiajale omast raiskamist ja ülejalalaskmist. Teiseks pole sportlased tema hinnangul just parimad majandusinimesed. Ta avaldas lootust, et noorte pealetulekuga olukord paraneb.

Kergejõustikuliidu peasekretär Peeter Tishler ütleb, et pole rahul oma ala väärtustamisega riigi ja keskliidu poolt. ?Sport on mõõdetav nähtus ja rahaeraldised peaks käima konkreetsete põhimõtete järgi, kus võetakse arvesse nii saavutusi kui ala väljundit ühiskonnas, samuti harrastajate hulka ja ala positsiooni maailmas,? lausub ta. Tishleri sõnul ei tohiks spordiala rahastamisel mängida otsustavat rolli lobitöö tegemise oskus ja võimalused, mis viivad korporatiivsusele maksumaksja raha jagamisel. Näitena toob ta vehklemise, millega tegeleb paarsada inimest kergejõustiku ligi kuue tuhande sportlase vastu. Sydney olümpiaks valmistumisel sai kergejõustik aga hasartmängumaksust 2,4 miljonit krooni, vehklemine 5,9 miljonit krooni toetust.

Suusaliidu peasekretär Raul Kinks ütleb, et suusatamist Eestis küll väärtustatakse, kuid kogu spordi väärtustamiseni arenenud ühiskonna tasemel on meil veel pikk tee käia.

Korvpalliliidu presidendi Peep Aaviksoo sõnul pole Eesti selget kontseptsiooni, kuidas sporti rahastada. Reklaamiturg on siin nii väike, et ainult sponsorite peale loota ei saa ning riik peaks tugevamalt õla alla panema, leidis ta. Kui kõiki alasid toetada ei saa, tuleks Aaviksoo sõnul rohkem rahastada neid spordialasid, kus taga traditsioonid, tulemused ja populaarsus. Välja tuleks valida 6?7 tugevat ala, millele panustada. ?Kui anda kõigile kasinasti, on ka tulemused kasinad,? lausub ta ja lisab, et asi tuleks paika panna riigikogu tasemel, ?et ei juhtuks nii, et kui läheb hästi, siis on halvasti?. Silmapaistvaid tulemusi näidanud sportlaste premeerimiseks pole spordijuhi sõnul õige riigi reservfondi kallale minna, sest ega see mõni loodusõnnetus ole.

Puuduseks peab Aaviksoo sedagi, et meil on juba piisavalt spordisaale ja noori spordihuvilisi, kuid napib treenereid. ?Kui riik tellib muusikaakadeemiast harfimängijaid, siis miks ei võiks mõnest ülikoolist ka treenereid tellida?? küsib ta.

Kuna riigi võimalused on napid, tuleb sportlastel ettevõtjailt raha juurde küsida, mis pole mõistagi kerge ülesanne. Sellega on ametis nii spordiliitude prominentidest presidendid kui juhatus, treenerid ja lõpuks ka sportlased ise. Selleks, et saada kümme kokkulepet, tuleb sageli läbi käia sada potentsiaalset sponsorit, rääkis suusaliidu peasekretär Raul Kinks. Suurem osa toetusi tuleb sealt, kus kellelgi ees mõni tuttav, kellele lihtsam asja selgitada, märkis ta.

Eestis on tippudel palju erinevaid sponsoreid. Kui vaatame näiteks Norra, Rootsi ja Soome suusatajaid, siis neil on firmade logosid riietel vähe, sest sealsetel suusaliitudel on 1?2 suurt sponsorit, kes panustavad väga suure summa. Ka meie suusaliit unistab Kinksi sõnul kahest või kolmes suursponsorist, kes kataks vähemalt poole eelarvest. ?Selle eest saaksid nad vastu 75 protsenti kõigest, mis meil pakkuda on,? lubab ta.