Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Miks me ei usalda töötuskindlustusseadust
Viimasel ajal on palju vastukaja tekitanud töötuskindlustuse seadus ja sellega seonduvad rakendusaktid. Kindlasti ei kahtle meist keegi, et töötuse vastu kindlustamine ideena on hea ja õilis. Kummatigi tekitab viis, kuidas sotsiaalministeerium töötuskindlustust rakendab, mitmeid küsimusi ja kahtlusi.
Sotsiaalminister rõhutab töötuskindlustusest rääkides pidevalt solidaarsuse ideed ? need ettevõtted, kellel läheb hästi, on solidaarsed nendega, kellel nii hästi ei lähe. Kui see printsiip oleks oma elegantsuses ka kõigile võrdselt ellu rakendatud, ei kõhkleks ilmselt ükski ettevõtja oma panust andmast, sest meil kõigil võib tulla ette hetki, kus peab käe abistava töötuskindlustuse järele sirutama.
Paraku unustab Eiki Nestor, et ka riigil lasub vastutus olla solidaarne oma kodaniku ja maksumaksjaga. Ei saa eeldada, et kodanikud riiki tingimusteta usaldavad. Mitmed avalikkuse ette toodud skandaalid on näidanud, et riigiaparaat võib raha kulutada üsna vastutustundetult ja hoiduda kodanikele, ajakirjanikele ja teatud juhul ka riigikogu liikmetele toimuvat selgitamast. Meenutagem kas või segadusi Liikluskindlustuse Fondi rahapaigutusega.
Töötuskindlustusest ja seda haldavast organisatsioonist ? töötukassast rääkides ei saa sugugi väita, et raha liikumine ja administreerimine paigas oleks. Olukord, kus kakskümmend päeva enne organisatsiooni käivitamist on sellel olemas ainult nõukogu esimees, ärataks ärimaailmas küll olulist kahtlust.
Kommentaatorid on viidanud seaduse tekitatud ebavõrdsusele suur- ja väikeettevõtete vahel, samuti raamatupidajatele tekitatud raskustele. Kahtlust suurendava asjaoluna võib näiteks lisada, et töötukassa juhatuse ja nõukogu liikmete kasuks sõlmitakse vastutuskindlustusleping maksumusega üle 100 000 krooni aastas. Millegipärast rõhutab sotsiaalministeerium töötukassa põhikirja seletuskirjas, et kindlustaja leidmiseks ei korraldata avalikku konkurssi, kuigi riigihangete seaduse järgi oleks see kohustuslik. Usaldusest ja avatusest on siin väga raske rääkida.
Töötukindlustuse positiivse joonena on välja toodud ümbrikupalkade vähenemist ? inimestel tekib motivatsioon saada täispalka ametlikult ja sellelt töötuskindlustusmaksu maksta. Paljud inimesed on juba mõistnud säästmise vajalikkust ning asunud seda ise tegema, et mustadel päevadel midagi oma taskust võtta oleks. Erasäästmine vastavalt igaühe riskitaluvuse astmele eri instrumentidesse on hea ja õige ning tekib küsimus, miks peaks riik inimestel seda võimalust vähendama. Kindlustusmaksu makstakse ju muidu säästmisele kuluvalt palgaosalt, sest nt kulutusi toidule vältida ei saa.
Seda ei tehta kuigi hea meelega, sest töötuksjäämise korral kindlustushüvitise taotlemine pole sugugi nii lihtne ja valutu protsess kui säästuinstrumentide sularahaks tagasi teisendamine. Näiteks tuleb registreerida end töötuks ning tuua erinevaid tõendeid eelmiselt tööandjalt, kellega suhtlus ei pruugi kuigi probleemivaba olla. Seega võivad ümbrikupalgad kahanemise asemel hoopis kasvada, kuna vähe inimesi soovib maksta mõttetut maksu, millest ei näe endale mingit kasu tõusvat.
Töösuhetes soodustatakse seadusega kulukaid kohtuvaidlusi, jättes vabatahtlikult ja poolte kokkuleppel töölt lahkumise kindlustuskatteta. Selline lahkumine ei pruugi tingimata viidata töötajapoolsele töölepingu rikkumisele, vaid igaühe loomulikule vajadusele elus muutusi teha. See on erasektoris tavaline praktika. Jääb mulje, et riik soovib iga töötajat hoida olemasoleval tööl nii kaua kui võimalik ning teha lahkumise võimalikult keeruliseks.
Olukorra lahendus oleks selgitada võimalikult täpselt töötajatele ja maksumaksjatele, millega tagatakse töötukassa usaldusväärsus, selle rahapaigutuste turvaline säilimine ja kui lihtne on õigupoolest töötuksjäämise korral kindlushüvitust taotleda ning kes seda teha saavad. Kindlasti tuleb parandada sellised seaduselüngad, mis võimaldavad näiteks pensioniealiste töötajate ebavõrdse kohtlemise võrreldes teistega, samuti tuleb selgitada töötuskindlustuse seaduse ja selle rakendusaktide vastavust teistele seadustele, millele viitas ka Eesti Maksumaksjate Liidu peasekretär Kalle Kägi 10. detsembri Äripäevas.