Hariduses on vajalik rahvuslik kokkulepe

Praegu, kesksuvel ilmuvad järjest lehtede kommentaarid jätkuvast buumist kõrghariduse omandamiseks. Tulevaste töövõtjate ja tööandjate ilmne soov on kindlustada oma tulevikku. Järjekordsed rekordilised konkursid ülikoolidesse näitavad seda päris hästi. Samas ilmuvad meedias hädaldamised oskustööliste puudumise üle. Ilmselt puudub hariduse nõudluses ja andmises tasakaal ning selge tulevikunägemus. Mõlemad suundumused korduvad aastast aastasse. Ja muutust pole lähitulevikus ette näha.

Lihtsal põhjusel. Hariduse tänapäevastamise aluseid pole Eestis tegelikult suudetud muuta. Pidevalt on tegeldud küll mingite reformide läbiviimisega, aga see tegevus on olnud küllatki eklektiline ja mitmetimõistetav. Selline peataolek ei ole iseloomulik ainult meile. Samad küsimused vaevavad mitte ainult haridusjuhte, vaid ka majandusteoreetikuid.

Hiljuti leidsin New York Timesi kolumniveerul huvitava arvamusavalduse haridusest. Ja mitte haridustegelase, vaid Nobeli majanduspreemia laureaadi Amartya Seni sulest. Seni järeldused olid küllaltki ühesed ?arengumaade ja arenenud Põhja vahel kasvav lõhe tuleneb hariduse saamise võimaluste kasvavast erinevusest.

Meid paigutatakse siiani arenevate maade hulka. Üldlevinud ütlus abivajaja toetamisest kõlab meie kontekstis suhteliselt arusaadavalt. Abistatavatele ei tule anda kätte kala, vaid õng. Ilmneb, et sellest siiski ei piisa. See on poolik lahendus. Kuigi õng on lihtne riistapuu, ei pruugi abivajaja teada, kuidas seda kasutada. Lisaks peaks ta teadma, kust kala püüda ja millise söödaga, missugused tuuled ja hoovused mõjutavad saagi suurust, seejärel, kuidas muretseda muid püügivahendeid, et tootlikkust suurendada. Õnge andmisega kaasneb õpivajadus. Abistaja, riigi kohustus on kodanikonnale võimaldada selle kättesaadavus.

Eriti meeldis mulle Seni loo algusaforism (Isaiah Berlini 40 aasta tagune mõttetera), mis kehtib ka täna: ?Inimene ei ela ainult võitlemaks kurjusega. Ta elab positiivsete eesmärkide nimel.? Meil Eestis käib pidev võitlus küll isikute, küll erakondade vahel. Selle võitluse põhisõnum on võitlus kurjusega. Tihti jääb aga arusaamatuks, kus see kuri on. Säärase pideva võitluse tõttu on räägitud rahvusliku kokkuleppe vajadusest. Mitmes eluvaldkonnas on seda võimatu saavutada. Ometi võiks eristada üldisest võitlustandrist hariduse, mis võiks saada kõigi erakondade ühiseks kokkupuutepunktiks. See on valdkond, millest oleneb nii iga üksikisiku kui rahvuse tulevik ning riikluse elujõulisus.

Tung haridusele on, kuid selle teadlik suunamine on lapsekingades. Poole aasta jooksul haridusministeeriumist ministri allkirjaga üllitatud triviaalsused lasevad aimata, et tulevikunägemus puudub. See viib kurbade tagajärgedeni. Lihtsaim viis on veeretada vastutus eelnevate aegade kaela, nt kuulutada paigaltammumine ministeeriumi Tartusse viimise tagajärjeks ja kulutada paar aastat selle tagasitoomisele pealinna. Selge, et seejuures ei kannata üksi ministeeriumi taaskoliv töötajaskond, vaid haridussektor ja laiemalt kogu Eesti.