Avo Viioli vahelejäämisele aitas kaasa see, et ta venitas kuude kaupa kultuurkapitali 2001. aasta aruande esitamisega.
Nii kultuuri- kui ka rahandusministeerium saatsid suve jooksul kultuurkapitalile arupärimisi, nõudes vajalikke dokumente, kirjutab Eesti Päevaleht.
?Kuu aega tagasi arutasime ministeeriumis, mida ette võtta, kui aruanne nii kaua venib. Siis tekkisid ka esimesed kahtlused,? ütles rahandusministeeriumi kantsler ja kultuurkapitali nõukogu liige Aare Järvan. Tema väitel pole ministeeriumil õigust rakendada tähtaegu ületavate avalik-õiguslike institutsioonide suhtes otseseid sanktsioone. Eelmise aasta kultuurkapitali aruannet oli kavas senisest põhjalikumalt auditeerida.
Kultuurkapitali teabejuhi Ainiki Väljataga sõnul on aastaaruannete esitamine ja auditeerimine sujunud varasematel aastatel tõrgeteta. 2000. aasta kohta tegi auditi KPMG, kellel oli ainult tehnilisi märkusi. 2001. aasta auditi tegijaks on valitud Deloitte Touche, kes pole aga senini kultuurkapitali kohta materjale saanud, selgitas Väljataga.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Kantsler Järvani sõnul on ta kolmandate isikute kaudu kuulnud, et Viiol hakkas kultuurkapitalist raha välja kantima juba 1999. aastal. ?Kui see nii on, siis tekib väga palju küsimusi, sest kahe aasta aruanded ja auditid näitavad midagi muud,? sõnas Järvan. ?Kui aruanne ütleb, et ühes pangas on miljon krooni, siis audiitor peab selle pangast üle kontrollima. Ka raamatupidaja oleks pidanud igal juhul teadma, et pangas pole nii palju raha, kui on aruannetes.?
Vastuseks küsimusele, miks raamatupidaja varem raha kadumist ei avastanud, ütles Väljataga, et kultuurkapitalil olid kontod, mida kasutas ainult Viiol. ?Ilmselt on tehniliselt vastutav ka raamatupidaja,? arvas Väljataga.