Üllatavalt kiires tempos on tõusnud keskmine palk, ehkki siin on põhjendamatult väledam palgatõstja olnud avalik sektor.
Kui ametiühingud sooviksid sihipäraselt tegutseda, siis tuleks neil valitsuselt nõuda tööjõu palkamisega seotud maksukoorma vähendamist, sest see on peamine takistus uute töökohtade loomisel.
Suurimat takistavat mõju avaldab tänane sotsiaalmaksu määr, mis on üks Euroopa kõrgemaid. Veel on lisandunud kohustuslik, seega erinevaid tööandjaid ja töövõtjaid nivelleeriv töötuskindlustuse makse.
Tulekul on järgmine vildakate põhimõtetega kindlustus: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Miks ei jäeta kindlustustegevust pädevatele eraõiguslikele kindlustusseltsidele, kuhu vajadusel maksavad tööandja ja/või töövõtja ise?
Kõigi nende sisuliste küsimuste lahendamise asemel on Mõõdukad rakendanud jõude seisnud ametiühingud oma valimisvankri ette. Ultimaatumit oli viimane aeg esitada, kuna pärast kohalikke valimisi oleks tulnud ultimaatum äkki hoopiski endale esitada. Seda muidugi juhul, kui Mõõdukate ebakonstruktiivne suhtumine valijatele meeldib.
Võitlus töötu abiraha tõstmise eest võib tunduda küll üllas abinõu, mis leevendab tööpuuduse tagajärgi, ent mis ei likvideeri põhjusi. Mida suurem on töötu abiraha, seda väiksem on motivatsioon tööd leida ja tööd teha.
Kui tõsta tulumaksuvaba miinimum tulevikus kuni alampalga tasemeni, mis on ametiühingute teine nõudmine, siis ei maksa osa töötajaid enam üldse makse, saades siiski ühisest katlast hüvede osaliseks. Siinkohal võiksid ametiühingud toetada hoopiski tulumaksumäära kärpimist 20 protsendile.
Ametiühingute kolmas nõue puudutab aktiivse tööhõivepoliitika rakendamise vajadust, mis sisuliselt tähendab töökohtade loomist maksumaksja rahaga. Sellist potjomkinlust vaja pole. Praktika näitab ka seda, et summad, mis kuluvad töötajate ümberõppele, on väikese kasuteguriga.