Maaliv ehtekunstnik

Eestis peamiselt ehtekunstnikuna tuntud Saksamaal elav ja töötav Kaasik näitas suvel Kuressaare linnuses esmakordselt siinsele publikule oma maale, septembris oli Tallinnas G-galeriis väljas tema uuem ehtelooming. Vähe sellest, autor ei välista, et järgmisel aastal tuleb ta välja juba skulptuuridega.

Kaasik ei taha end määrata ühe kindla kunstiliigi kunstnikuna, kuna see piiraks tema eneseteostusvõimalusi. ?Ühel juhul valid vabaduse ja kaotad raha, teisel juhul valid raha ja kaotad vabaduse,? sõnab ta, viidates sellele, et ehete materjal on kallis, lõuend aga odav ning rahas võidab kunstnik maaliga oluliselt rohkem. Peale selle on maal tema jaoks ka sisemine vajadus, üks võimalus enda teostamiseks.

?Kunst on protsess ja ma elan protsessi, mitte tulemuse pärast, mis riputatakse seinale,? räägib Kaasik. ?Mind ei huvita ka valminud tööde saatus, sest tööd tuleb anda vabaks, et ise edasi minna, kuna nendesse klammerdumine kammitseb.?

Kaasiku viimased ehted on etnograafilised, hipiliku ja dekadentliku lähenemisega suured tööd. Suurkodanlikud ja kallid, kuid näevad välja odavatena. Ühesõnaga ? täielikud vastandid tüüpilisele hallile ugri-mugrilikule ja sombusele Eesti ehtekunstile, resümeerib autor.

Kuna n-ö ehtekunsti Oscari võitmisest on Kaasikul möödas kuus aastat ning nende aastate jooksul ei ole ta Saksamaal ehetega silma paistnud, siis ongi maalist saanud tema peamine tegevusala. Ta on leiutanud koguni autoritehnika, mis paneb lõuendi läikima nagu metallpinna ning peegeldab vaatajat. Tegelikult on maal tehtud õlivärviga, oma tehnika spetsiifikat kunstnik aga ei avalda.

Ivar Kaasik ei häbene tunnistada, et rahalised kaalutlused on kunstis olulised. ?Kunstnikud on parimad börsimaaklerid, raha on kunsti alus, tänu suurtele rahavoogudele sünnib suur kunst,? väidab Kaasik.