Erisoodustuste maksustamist tuleb muuta

Äripäeva hinnangul on Eesti ettevõtjate maksukuulekus viimastel aastatel oluliselt paranenud ja seetõttu tuleb muuta 2000. aastal jõustunud tulumaksuseaduse seda osa, mis puudutab erisoodustusi.

Erisoodustuste maksustamise eesmärk on maksustada need kaubad, teenused, loonustasud ja rahaliselt hinnatavad soodustused, mida tehakse või antakse töötajale. Erisoodustuste maksustamine on põhjustanud palju kriitikat, sest osa kulutuste maksustamine tundub terve mõistuse vastane.

Tulumaksuseadust tuleks muuta nii, et erisoodustusega ei maksustataks töötaja kutse- või kõrghariduse omandamise rahastamist. Tulumaksuseaduse esialgne eesmärk oli investeeringute soodustamine. Probleem on selles, et soodustatakse investeerimist ainult masinatesse, seadmetesse ja hoonetesse. Inimestesse tehtavaid investeeringuid ehk hariduse omandamist käsitleb riik erisoodustusena. Selline suhtumine on tragikoomiline, sest samas on Eesti arengut pärssivaks teguriks olnud kvalifitseeritud tööjõu puudus. Selle probleemi üle kurdavad kohalikud ettevõtjad, välisinvestorid ja riigi ning erakondade esindajad. Tasemekoolituse erisoodustusena käsitlemise põhjenduseks on toodud seda, et vastasel korral alandaks ettevõte oma töötaja palka ning maksaks osa töötasust koolituse finantseerimise nime all. Selline põhjendus on nõrk. Ka on see praktikas raskesti teostatav, sest on väheusutav, et töötaja oleks nõus vabatahtlikult oma palga vähendamisega. Ei ole kindlust, et pärast koolitamist nõustub ettevõtja tõstma töötaja palka endisele tasemele.

Tegelikult ei peaks olema tähtsust, kas töötaja omandatav haridus on seotud tema tööülesannetega, ehk kas on tegemist täiendkoolitusega või mitte. Kui firma töötaja omandab kutse- või kõrgharidust valdkonnas, mis on seotud koolitust finantseerinud ettevõtte tegevusega, siis ei ole õige nõuda erisoodustusmaksu tasumist.

See on riigile kasulik, kui mingil ametikohal töötav inimene suudab hakkama saada ka teisel ametikohal. Riik kulutaks siis vähem töötute ümberõppele ning töötutele abiraha maksmisele.

Erisoodustusena ei tohiks käsitleda töötaja tervishoiukulude tasumist tööandja poolt. Praegu seda tehakse ja seetõttu kasutavad firmad vähe võimalust oma töötajaid gripi vastu vaktsineerida. Samas kurdavad poliitikud ja ametnikud, et meil ei jätku raha inimestele raviteenuse osutamiseks.

On positiivne, kui ettevõtja töötajate tervise eest hoolitseb. Kasu on kolmepoolne. haigestub vähem , ettevõtja ei pea tegema lisakulusid haiguslehel oleva töötaja asendamiseks ja kui haiguslehti kirjutatakse välja vähem, siis peab haigekassa maksma ka vähem hüvitisi.

Nendest kahest eelnevast näitest selgub, et iga hinna eest maksude kasseerimine ei ole pikas perspektiivis tark. Kuna riigil on alati raha vähe, siis võiks maksuseaduste abil kaasata riik oma probleemide lahendamisse erasektorit. Tasemekoolituse ja tervishoiukulude välja viimine erisoodustuse alt oleks üheks selliseks võimaluseks.