Kallase memorandum

Olen veendunud, et peaminister suudaks tuua ilmekaid näiteid, kuidas Riigikogu on suutnud tõkestada valitsuse tegemisi kasvõi eelarve menetlemisel. Arvan teadvat neid juhtumeid, kus valitsusel pole põhjust tunda heameelt õiguskantsleri või riigikontrolöri tegevuse üle. Isegi president on aeg-ajalt pelgalt oma olemasoluga tuletanud valitsusele meelde, et ka tema on poliitikas osaleja. Pole mingi ime, et valitsus võib tunda end niimoodi käsist-jalust seotuna ja hakataksegi otsima muid väljapääse. Mida Kallas siis välja pakub?

Kahte asja. Kõigepealt tahaks ta vähendada selliste institutsioonide hulka, mis on valitsusele olnud mõnikord ainult tülinaks. Iseenesest ratsionaalne ettepanek, nagu majanduslikult mõtlevale inimesele kohane. Põhiseaduse järgi on näiteks õiguskantsleril üsnagi märkimisväärsed võimalused sekkuda seal, kus seda ei oodatagi.

Kuid samas annab väita, et ettepanekuga viia õiguskantsler Riigikohtu alluvusse ja riigikontroll Riigikogu kätte vihjaks hoopiski nende institutsioonide tugevdamisele. Tõenäoliselt võiks suureneda hoopiski nende surve valitsusele ja sellega jookseks mainitud ettepanek liiva. Kuid just seda surve suurenemist peaks välistama peaministri teine ettepanek.

Ettepanek ühendada peaministri ja presidendi ametikohad tekitakski olukorra, kus valitsus eraldatakse Riigikogust üsna tuntava barjääriga. Parlament valitakse otse rahva poolt, valitsusjuhist president samuti. Riigikogu ei saa enam avaldada otsest survet valitsusele ning tänu sellele on viimane parlamendist kaunis sõltumatu. Nii luuaksegi kaks enam-vähem ühe ja sama asjaga tegelevat asutust, mis käivad suuresti oma radasid pidi ning mille teed ristuvad peamiselt üksikjuhtumite lahendamiseks. Ratsionaalsus võidutseb, paljud segavad tegurid on kõrvaldatud ning Eesti on valmis uueks hüppeks.

Väliselt pole sellisel plaanil häda midagi ? tundub esialgu harjumatu, aga see läheb pikapeale üle. Kuid siiski on seal peidus vähemasti kaks kari, millest möödaloovimine võib osutuda ülimalt keeruliseks ja koos sellega kogu plaan peaaegu et teostamatuks. Tõsisem neist karidest peitub nende kahe vägeva ? parlamendi ja valitsuse ? tülliminekul. Alati võib ju loota, et seda ei juhtu. Paraku on maailmakogemus teist meelt ? ükskord juhtub see niikuinii. Siis on vaja kolmandat, kes oleks autoriteetne mõlema suhtes ja kelle sõna on lõplik. Praegu on just see kolmas Kallase konstruktsioonis nõrgaks kohaks.

Teine raskus on peaaegu et päevapoliitiline. Kallase mõttekäik näib mulle tuletatud liberaalsest maailmanägemusest. Oletame nüüd, et mingi aja möödudes sellised ettepanekud leiavadki oma koha uuendatud põhiseaduses. Kuid mis saab siis, kui kunagi tulevad võimule näiteks sellised jõud, kelle arusaamades domineerivad teistsugused seisukohad. Siis hakkavad nemad riigivalitsemise põhimõtteid ümber korraldama ja pole mingit garantiid, et minnakse veel kolmandale ja neljandalegi ringile.

Kuid arutelu käib ja kuskil pole kirjas, et selliste asjade üle vaielda ei tohi.