Välisinvesteeringud: hea aeg on alles ees

Suurim ühekordne rahapaigutus Eestisse, OÜ Galvex metallitöötlemistehas Muuga sadamas tõi sisse ligi 4 miljardit krooni. See investeering tuli kui välk selgest taevast, ütleb investeeringute agentuuri nõukoja juht Valdo Randpere. ?Sellist asja ei tulnud kellelgi pähe ka,? tunnistab ta. Galvexi investeering näitab, et investeeringute meelitamisel ei kehti nõukogude aja plaanimajandusest tuttav mõtlemine: lähme ja räägime augu pähe. ?Tegelik turumajandus toimib nagu loodus. Ta ei salli tühja kohta,? märgib Randpere.

Randpere juhib ühtlasi maailma arvutitööstuse ühe alusepanija, USA kompanii IBMi esindust Eestis. Ja Randpere on kriitiline välisinvesteeringutealase poliitika suhtes Eestis. Kaks aastat tagasi käis Eestis IBMi delegatsioon, et uurida uue tootmiskompleksi rajamise võimalusi. Kaalul oli 500 miljonit krooni ja 300 uut töökohta. Ent tehast Eestisse ei tulnud. Siin polnud piisavas koguses tootmishooneid. Polnud kinnisvara, kus IBMi töötajad oleks saanud ametisse asuda. Isegi esinduse jaoks pidi Randpere sobivat kvaliteetset büroopinda pikalt otsima, selles osas Tallinnas piisavat pakkumist lihtsalt ei olnud. Sestap näeb Randpere riigi rolli investeeringute meelitamisel eelkõige tööstuskülade rajamises. Neid külasid ükski erainvestor rajada ei jaksa.

USAst pärit kinnisvaramagnaat Paul Oberschneider, kes on oma elu Eestiga sidunud, ei pea tingimata vajalikuks riigi osalust kinnisvaraäris. ?Riik peaks tegema kinnisvaraarendajatele maksusoodustusi,? räägib Oberschneider. Näiteks need, kes mõne vana maja korda teevad, võiks maksta vähem käibemaksu. See julgustaks investoreid tegelema ka selliste riskantsete ettevõtmisega, nagu tööstuskülad ja kvaliteetsed büroohooned, mis on välisinvesteeringute tulemisel üheks eeltingimuseks.

Oberschneideri arvates peaks Eestis olema investori jaoks elu võimalikult mugav. See tähendab läbipaistvust. Et turul oleks piisavalt infot, näiteks maksude kohta. Eesti on väike riik, kus ei kehti paljud majandusõpikutest loetud tõed, näiteks on siin turu väiksuse tõttu suhteliselt suured turule sisenemise kulud. Ja veelgi suurem on risk turult väljudes, kuna sinu ettevõtet ei pruugi keegi osta. Siin ei aita hädast välja isegi börs, kuna investoreid on vähe ja kindlustusfirmad ning pensionifondid alles alustavad oma tegevust. Ainus võimalus olukorda lahendada on panna ettevõte kiiresti kasumit tootma.

Kasumi tootmisega on Eesti ettevõtted seni hästi hakkama saanud. ?Eesti on väike riik, mis suutis hakkama saada,? iseloomustavad Eestit artiklid välisajakirjanduses. Näiteks Hansapank, mis toob omanikele sisse mitu miljardit krooni aastas. Või kütuse transiidifirma Pakterminal, mis suudab miljardilise käibe juures tuua omanikele sisse pool miljardit puhaskasumit. Pangandus ja transiit on olnud ühed suuremad välisinvesteeringute meelitajad Eestisse. Erinevalt teistest üleminekumaadest, kus oluline on tööstus, on pangandus Eestis viimase kümne aasta jooksul toonud sisse enim välisinvesteeringuid, kokku 16 miljardit krooni. See on kolmandik kõigist suurematest välismaistest kapitalimahutustest. Pangandus on Eesti majanduse lipulaev, mis on meelitanud enda juurde Eesti parimad ajud, kuna palgad on läbi aastate olnud kõrgemad kui muudes majandusharudes. Pangandusse tulid investeeringud ülesostmiste kaudu, seda eriti 1998. aastal, mil Rootsi pangad võidu Eesti finantssektorit vallutasid. Ülesostmised on välisinvesteeringute puhul valdav trend: uusi ettevõtteid kohapeal enam ei looda.

Teine valdkond, mis Eestis silma paistab, on telekommunikatsioon. Uuringute järgi peavad investorid hästi väljaarenenud telekomisektorit oluliseks eeliseks Eestis. Suurt rolli on siin mänginud Soomest ja Rootsist pärit maailma juhtivate telekomifirmade investeeringud. See on muutnud mobiilside ja interneti Eestis sama tavaliseks igapäevaelu nähtuseks, kui seda on külmkapp või tolmuimeja. Eesti ei saanud endale küll sakslaste BMW autotehast, ent siia kolisid Hiltoni, Silja Line?i ja SASi telefonikeskused. ?Kaasa mängib ka keelteoskus,? hindab Eesti võimalusi välisinvesteeringute agentuuri juht Andrus Viirg. Kõik need telefoniteenused toimivad interneti kaudu.

Viirg ütleb, et Eestil on mõttetu konkureerida tööjõumahukates valdkondades, nagu seda oleks olnud BMW autotehas. Selle asemel meelitab Eesti tehnoloogiat. Näiteks ameeriklaste Galvex toimib ainult sadakonna töötajaga, samuti Kundasse planeeritav norralaste tselluloositehas. Viirg möönab, et teist Elcoteqi-laadset tehast enam Eestisse ei tule. Töömahus tootmine on üle viidud Hiinasse ja mujale väga odava tööjõuga piirkondadesse. Selle asemel töötab Eestis hästi tootearendus. Näiteks soomlaste tehnoloogiafirma JOT Automationi tootearendus tegutseb Eestis, tootmine on mujal.

Ja kolmas investeeringute meelitaja on transiit. Hea näide on hollandlaste rahaga kümmekond aastat tagasi loodud Pakterminal, mis sai oma tegevuse alustamiseks maksusoodustuse. Pakterminalile järgnes USA kompanii E.O S., mis tegeleb samuti kütuste vedamisega Venemaalt läände, kasutades Eesti soodsat asukohta.

Galvexi juhi Daniel Baini hinnangul on asukoht Eesti suurim eelis. ?Läbi sadamate, raudtee ja maanteede on investoritel juurdepääs kogu regioonile ja Eesti on ilmselgeks väravaks,? kirjeldab Bain Eesti olulisimat strateegilist eelist. ?Eesti peab jätkuvalt seda eelist ära kasutama ja investeerima enam infrastruktuuri. Täna on sadamate, raudtee ja maanteede võimalused viimse piirini ära kasutatud ja investorid tahavad näha, et Eesti kasvab ja arendab oma potentsiaali.?

Levinud on müüt, et Euroopa Liiduga liitumine on oluline investeeringute meelitaja. Seni tehtud uuringud seda ei kinnita, Euroopa Liitu peetakse olulisuselt teisejärguliseks teguriks. Eelkõige on olulised turu kasv, kindel raha, poliitiline stabiilsus, kapitali vaba liikumine ja kiired majandusreformid. Turu kasvule seab piirid Eesti haridustase, mis ei toeta investeeringuid kõrgtehnoloogiasse.

Välisinvesteeringuid ja majandust põhjalikult uurinud Tartu Ülikooli professor Urmas Varblane peab haridust investeeringute voolu jätkumise võtmeteguriks. Haridus tagab kvaliteetse tööjõu, mis Eestis on paraku lõppemas. ?See, mille pärast siia tuldi, on nüüd otsas,? kirjeldab Varblane praegust olukorda tööjõuturul.

Varblane kritiseerib Eesti hariduspoliitikat, mis pole suutnud selgitada välja elementaarseid vajadusi järgnevateks aastateks. Samuti pole Varblane rahul raha kasutamisega. Kui USAs läheb suur osa kaitsekulutustest haridusse, siis Eestis ostetakse katelokke, toob ta näite.

Ent eestlastele tulevad hädas appi põhjanaabrid. Visionäär ja investeerimispankur Joakim Helenius näeb oma vaimusilmas, kuidas Soome ettevõtjad ridamisi oma ettevõtete kontorid Eestisse üle toovad. Soomlastele järgnevad rootslased, neid peibutab Eesti soodne maksusüsteem ja lähedus. Paarikümne minutiga on võimalik helikopteril Helsingist Tallinna lennata. Seda on vähem kui sõita Helsingi äärelinnast kesklinna.

Helenius ennustab Eestile väga helget tulevikku. ?Siinse piirkonnaga tuttavate välisinvestorite üldine ootus on, et Eestist saab peagi majanduslikult kõige dünaamilisem osa Põhjamaade majandusest.? Tundub, et Heleniusega tuleb nõustuda.