Äripäev toetab laupäevase Päevalehe juhtkirjas tehtud ettepanekut, et Eesti valitsus peab näitama initsiatiivi ja algatama diskussiooni, mille eesmärgiks on saavutada Läänemere riikide vaheline kokkulepe naftaveoga seotud riskide vähendamiseks.

Selle kokkuleppe tulemusena võiks Läänemerel keelata ühekordse kerega tankerite liiklemine varem kui aastal 2015, mil nende kasutamine praeguse kava kohaselt keelustatakse.

Võib väita, et targem on praegu üldse mitte midagi teha ja jätta Greenpeace?i protestiaktsioon tähelepanuta. Selle organisatsiooni eesmärk on tähelepanu võita ja kui riik hakkab nüüd nõudma naftatankerite liiklemise piiramist, siis võib see motiveerida Greenpeace?i korraldama uusi aktsioone. Näiteks võetakse järgmisena ette Narva elektrijaamad ning hakatakse nõudma nende sulgemist. See oleks vesi naaberriikide energiatootjate veskile.

Teine vastuväide on see, et naftavedudele karmimate nõuete seadmine mõjutab negatiivselt Eesti majandust ning meie riigi heaolu, sest transiit on üks oluline majanduskasvu vedur. Transiidi osa Eesti sisemajanduse kogutoodangus on umbes 6 protsenti. Kaks kolmandikku transiidist tuleb omakorda naftasaaduste arvel.

Naftavoogude kasv ning hiljuti Hispaania rannikul toimunud õnnetus tankeriga Prestige on muutnud päevakajaliseks naftaveoga kaasnevad keskkonnariskid. Seitsme aastaga on naftatransport Läänemerel kolm korda kasvanud, jõudes tänavu 80 miljoni tonnini. Samas kerkib Läänemere äärde uusi sadamaid. Soome ametivõimude hinnangul on liiklustihedust arvestades statistiliselt tõenäoline vähemalt kaks kokkupõrget aastas, neist üks tankeriga. Võib kindel olla, et teema muutub päevakajaliseks siis, kui tõesti mõni õnnetus juhtub. Siis on aga juba hilja. Seetõttu tuleks praegu otsida võimalusi katastroofiohu vähendamiseks, ehk saavutada olukord, kus hundid oleks söönud ja lambad terved.

Kindlasti ei ole Eestil kasulik soleerida. Kui meie muudame oma suhtumist naftatankeritesse karmimaks ja naaberriigid seda ei tee, siis on sellest vähe abi. Vedajad hakkavad eelistama teiste riikide sadamaid ja õnnetuse korral kannataksime ikka.

Suhtumine, et transiit on meile kasulik ja seetõttu ei ole vaja näidata üles aktiivsust keskkonnaohutuse tagamisel, on vale. Tegelikult on transiit meile kasulik kuni esimese katastroofini. Kui Läänemerel peaks juhtuma midagi sarnast nagu Hispaania ranniku lähedal, siis on taolisest katastroofist põhjustatud kahjud Eestile kindlasti suuremad kui transiidist teenitavad tulud.

Reostuse tagajärgede likvideerimine on kulukas ja aeganõudev ning selle peavad maksma kinni tegelikult kõik maksumaksjad. Naftareostus mõjutab negatiivselt meie kalandussektorit, tõenäoliselt ka turismitööstust ning katastroofi piirkonnas olevat kinnisvaraturgu. Kindlasti hakkaksid Läänemere riikide valitsused pärast õnnetust aktiivselt rääkima naftaveo karmistamise vajadusest ning võib arvata, et siis karmistatakse ka naftaveole esitatavaid nõudeid. Rangemad nõuded on mõeldud õnnetuste vältimiseks. Seetõttu ei ole õige nende kehtestamisega oodata.