Kõik ei pea jääma pensionile ühel ajal

Sündimuse järsk langus koos oodatava eluea pikenemisega viib rahvaste kiire vananemiseni. Lisaks sellele suurendab demograafilist ohtu viis, kuidas enamik riike riiklike pensionide skeeme rahastavad.

Paljud pensionisüsteemid toetuvad suuresti ?kes liigub, see maksab? (PAYG) filosoofiale. Selle asemel, et lasta igal põlvkonnal oma pension kinni maksta, finantseeritakse praegusi pensione noorte laekumistest. Põlvkondadevaheline solidaarsus on aga üksnes nii tugev, kui suur on tööjõuga liitujate hulk. Kui see langeb madalama sündimuse tagajärjel ja kui oodatav kõrgem eluiga paisutab pensionäride ridu, on ainus viis säilitada PAYG süsteemid vähendades väljamakseid vastavalt laekumistele.

Vormilised vahendid finantstasakaalu taastamiseks on lihtsad. Otsene vahend oleks sissetulekute tõstmine suuremate laekumiste, tööjõu suurendamise, suurema tootlikkuse kasvu või üldistest maksutuludest suurema ümberjagamise kaudu. Alternatiivselt võib tõsta täispensioni saamiseks vajalike tööaastate arvu.

Milline meetod on tõhusaim? Paljud eksperdid kaitsevad ametliku pensioniea tõstmist. See suurendaks vähemalt teoreetiliselt maksjate arvu, samas kui väljamaksete saajate arv väheneks. Kahjuks ei sobi see ootus sellega, mis enamikes tööstusmaades toimub.

Tegelikult on keskmine pensioniiga tunduvalt madalam kui normaalse pensionisüsteemi varaseim vanus. Töölt lahkumise ja PAYG programmidega liitumise vahelist perioodi täidab riiklike, era- või segatüüpi varaste pensionide küllus, nt töötus-, töövõimetuskindlustus. Küsimus on ka ses, millal inimene võib neid esmalt taotleda. Mõnes riigis on võimalik pensionile jääda 50aastaselt, teistes on madalaim lubatud iga tunduvalt kõrgem.

Hiljutised uuringud näitavad, et rahalised stiimulid vara-se pensionilejäämise soodustamiseks on vahel nii võimsad, et töötamise jätkamine muutub kulukaks. Kaudne maks veel ühelt töötatud aastalt ja pensionist loobumine võivad vahel võrduda inimese selle aasta netotuluga. Selline äärmuslik stiimul esineb nt Belgias ja Hollandis.

Paljud Euroopa valitsused kasutasid kohustuslikku varast pensionilejäämist tööpuuduse taseme allasurumiseks, vähendades nii tööotsijate arvu, vabastades tööturu vanematest ja kulukamatest töötajatest. Selline poliitika toetas ka struktuurseid muutusi, kuna paljudel vanematel töötajatel puudusid tekkivate majandussektorite jaoks vajalikud oskused.

Varase pensionilejäämise skeemid tähendavad tohutuid ja tihti arvestamata kulusid riigieelarvele ja pensionisüsteemidele, kuna väljamaksed suurenevad ja laekumised vähenevad. Kuid isegi mõjusid eelarvele kõrvale jättes usutakse nüüd, et see ei anna töökohti noortele inimestele ega vähenda töötusemäära.

Varase pensionilejäämise poliitika vajab igal pool reforme. On ebaloogiline jätkata sundusliku töölt lahkumise toetamist, samal ajal püüdes kaitsta riiklike pensionisüsteeme tohutute demograafiliste muutuste eest. See on veel ebaratsionaalsem tagasihoidlike mõjude seisukohalt, mida varane pensionilejäämine avaldab tööpuudusele.

Ametliku pensioniea, mis praegu on enamikes riikides 65 eluaasta lähedal, tõstmine on mõttetu, kuna paljud inimesed ei lahku enam tööturult otse ametlikku pensionisüsteemi. Belgias on töölt riiklikule pensionile jäävaid mehi näiteks vaid üks kolmandik. Ülejäänud läbivad mingi varase pensionilejäämise skeemi. Iga rahva hulgas on väga erinevaid inimesi, seega pole ei õiglane ega soovitatav, et kõiki sunnitaks ühes vanuses pensionile jääma.

© Project Syndicate

Autor: Alain Jousten