Riik ei pane Radiolinjat mehele

Parim kaitse on rünnak. Ilmselt just seda silmas pidades on Sami Seppänen oma 15. 01. ÄPs ilmunud artiklit (vt Riik paneb vägisi mehele ) alustanud lugeja hirmutamisega. Eestis olevat ajad nüüd nii kaugel, kus kolmanda põlvkonna mobiiltelefonivõrgu ehk UMTSi tehniliste lubade jaotamisega on riik majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi näol asunud ajalugu tagasi pöörama, kus mõttetu UMTSi ostusunniga võetakse mobiilioperaatoreilt viimasedki püksid jalast.

Samas ei leia seaduseelnõust ka parima tahtmise juures midagi sellist, mis määriks UMTSi kellelegi pähe ja välistaks tal edaspidi võimaluse valida mis tahes alternatiivseid lahendusi. Kavandatavad ettekirjutused on minimaalsed: kohustus käitada tehnilise loa väljaandmisest hiljemalt seitsmendal aastal vähemalt 30 Eesti elanikkonda, s.o sisuliselt Tallinna kattev kolmanda põlvkonna mobiiltelefonivõrk, kusjuures see võrk peab tagama andmeedastuskiiruse linnades vähemalt 144 kbit/s ja mujal vähemalt 64 kbit/s. See on ka kõik.

Eelnõu algversioonist, mis eeldas edasiste investeeringute suhtes siduva võistlustöö esitamist, erineb seadusena vastuvõtmist ootav eelnõu nagu öö ja päev. Nende kahe variandi võrdlemisel võib tõdeda, et tehnilise loa eest küsitav 70 mln kr on määratult väiksem kui algselt kavandatud 50 mln Ka iludusvõistlustel ise antud siduvate lubadustega võib end hingetuks joosta, nagu näitas Soome kogemus. Küll aga võinuks Sami Seppänen küsida, miks on Eesti UMTSi tehniliste lubade jaotamisel läinud ühtede, kelle hulga on ka Radiolinja, eelistamise teed teistele.

Majanduses on juba kord nii, et tasuta saadud asjad lähevad kokkuvõttes kõige kallimaks maksma. Seda tõestasid ka 50 aastat sotsialismi Eestis. Väljastatava sagedusala näol on tegu piiratud ressursiga, mille osas on riigi huvi selle võimalikult efektiivne kasutamine. Sagedusala tasuta või võileivahinna eest äraandmisel puudub garantii, et tehnilist luba ei küsita n.ö igaks juhuks. Puudub ju sel juhul majanduslik vajadus loatasu tasateenimiseks.

Hiljemalt paari-kolme aasta pärast muutuvad mobiiltelefonivõrgu tehnilised load turul vabalt kaubeldavaks. Nt 5 või ka 25 mln kr eest omandatud pea kohustistevaba UMTSi tehniline luba oleks selle sisuliselt olematut ostuhinda arvestades olemuslikult riskivaba investeering väga kõrget tulusust tõotavasse väärtpaberisse. Seejuures ei sooviks enesestmõistetavalt ükski soodsalt pakutava loa edasimüügile mõtlev operaatorfirma oma ostu- ja müügihinna vahena kujunevat erakorralist kasumit Eesti riigiga jagada. Kindlasti kujuneb see müügihind kõrgemaks kui hetkel küsitavad tagasihoidlikud 70 mln kr ehk 4,5 mln eurot.

Eestist rahvaarvult 60 korda suuremal Saksamaal küsiti ühe litsentsi eest keskmiselt 8,5 mld eurot ja 6 korda suuremas Austrias 139 mln eurot. Tõsi, Saksamaa on näide UMTSi litsentside jagamise ebaõnnestumisest Euroopas.

Samas väärtustab odavalt saadud UMTSi tehniline luba, millega ei kaasne investeerimiskohustust, loa saanud ettevõtja firmaväärtust. Kui jälgida Euroopa mobiilside turul toimivaid protsesse, võiks ennustada, et üsna pea toimuvad vähemalt ühe koduse võrguoperaatori omanikeringis küllalt tähelepanuväärsed muudatused. Nende aktsiate müügist laekuvat tulu ei peaks aga Eesti riik kõrvaltvaatajana suurendama.

Mitte mingil juhul ei kohusta seadus EMTd, Radiolinjat ja Tele2 UMTSi tehnilist luba ostma, samuti ei tee kavandatav müügikord mingeid piiranguid GSMi tehnoloogia arendamisele. Eesti ei kaota midagi seeläbi, kui nt Radiolinja talle lahkelt pakutavat võimalust ei kasuta. Radiolinjat ei pane mehele mitte Eesti riik, vaid üpriski tõenäoliselt läheb Radiolinja peatselt ise mehele. UMTSi tehniline luba on talle sel juhul kaasavara, millest paremat on raske ihaldada.