Imeliste legendide aeg

Valimiste-eelne aeg on nagu vana-aastaõhtu. Mil hakkad uskuma imesid. Isamaaliit on hakanud esmakordselt huvi ilmutama isamaa vastu. Mart Laar lausa hoiatab, et Euroopa Liidus on ka üksikuid puudujääke. Seni tormati riiki käest ära andma nii ruttu kui võimalik. Eurorongist mahajäämisega hirmutanud poliitilised ülikud hakkavad vihjama vajadusele kaitsta Eesti huve ka Brüsselis.

Kuivõrd eurodemagoogia kõlarite nuppe on hakatud keerama viimse vindi peale, siis loetleksin meeldetuletuseks selle, millised on käibivamad legendid, mida meile kõrvust, silmist ja kust-mujalt-iganes sisse topitakse.

Esiteks see, et Euroopa Liit on seotud meie julgeolekuga. Tegelikult see nii ei ole ja ei saagi olema. EL poleks omaenese julgeolekugagi hakkama saanud (Jugoslaavia sõjad) polnuks ameeriklased asja ühel hetkel eneste kätte võtnud. Venemaa otsese sõjalise ohuga ei ehmata täna enam lastki.

Teiseks. Väidetakse, et ELis meie elujärg ei halvene. Tegelikult halveneb küll ja seda saab väita ainuüksi kütuse kallinemisele ja tobedatele euronõuetele mõeldes.

Väidetakse veel seda, et me saame hakata kaasa rääkima Euroopa asjade otsustamisel. Kõigepealt: EL ei ole Euroopa, vaid üksnes Saksa- ja Prantsusmaa poolt kontrollitav Euroopa osa. Ja veel ? Vares-Barbarust ja Johannes Lauristini kuulati moe pärast viimast korda sel päeval, mil Eesti NSV Liidu koosseisu astus.

Euroopa Liit aitavat meie majandust. Aga piimakvoot kehtestati meile 1938. aasta mahtude tasemel. Väga raske on seda progressiks nimetada. EList väljajäämine tähendavat meie poliitilis-majanduslikku isolatsiooni. Miks? Oleme ju assotsieerunud liikmed, kaupleme ja ajame asju isegi Euroopa Liiduga, aga ka USA, Kanada, Hiinaga ja suhete normaliseerumine Venemaaga pole mägede taga. Just EL on asutus, mis sunnib meid nende riikide vastu müüre ehitama, sest vabas turukonkurentsis on EL kaotaja ja kasvuvõimalustelt paras partner Somaaliale, Etioopiale, kuid mitte enam Brasiiliale ja Ecuadorile. Sest plaanimajandus ei ole konkurentsvõimeline majandus.

Kuid suurim udu, mida meie kohale laotatakse on diskussiooni tekitamine sinna, kus teda ei oleks vajagi. Pean silmas maksundust. Käimasoleval maksudebatil on vaid üks mõte: juhtida tähelepanu kõrvale küsimusest: kas meil jääb alles Eesti riik (mistahes maksusüsteemiga) või ei. Kas meie unikaalne majandus ja maksusüsteem säilivad või ei. Ühesõnaga, kas me kasvame ja areneme või taandume Euroopa Liidu igavesse tagahoovi prügikasti ja pumbakaevu vahele.

Üks Briti suurimaid poliitikuid ja juriste on öelnud: kui sa tahad, et pööbel riigiasjadest ei räägiks, lase tal rääkida maksudest. Ma ei eelda, et Lord Mansfield on meil massiliselt tuntud autor ja eeldan seega, et kui meie europoliitikud selle peale iseseisvaltki tulid, on selles ütlemises tõde täielikult sees.