Imeliste legendide aeg

Teiseks. Väidetakse, et ELis meie elujärg ei halvene. Tegelikult halveneb küll ja seda saab väita ainuüksi kütuse kallinemisele ja tobedatele euronõuetele mõeldes.

Väidetakse veel seda, et me saame hakata kaasa rääkima Euroopa asjade otsustamisel. Kõigepealt: EL ei ole Euroopa, vaid üksnes Saksa- ja Prantsusmaa poolt kontrollitav Euroopa osa. Ja veel ? Vares-Barbarust ja Johannes Lauristini kuulati moe pärast viimast korda sel päeval, mil Eesti NSV Liidu koosseisu astus.

Euroopa Liit aitavat meie majandust. Aga piimakvoot kehtestati meile 1938. aasta mahtude tasemel. Väga raske on seda progressiks nimetada. EList väljajäämine tähendavat meie poliitilis-majanduslikku isolatsiooni. Miks? Oleme ju assotsieerunud liikmed, kaupleme ja ajame asju isegi Euroopa Liiduga, aga ka USA, Kanada, Hiinaga ja suhete normaliseerumine Venemaaga pole mägede taga. Just EL on asutus, mis sunnib meid nende riikide vastu müüre ehitama, sest vabas turukonkurentsis on EL kaotaja ja kasvuvõimalustelt paras partner Somaaliale, Etioopiale, kuid mitte enam Brasiiliale ja Ecuadorile. Sest plaanimajandus ei ole konkurentsvõimeline majandus.

Kuid suurim udu, mida meie kohale laotatakse on diskussiooni tekitamine sinna, kus teda ei oleks vajagi. Pean silmas maksundust. Käimasoleval maksudebatil on vaid üks mõte: juhtida tähelepanu kõrvale küsimusest: kas meil jääb alles Eesti riik (mistahes maksusüsteemiga) või ei. Kas meie unikaalne majandus ja maksusüsteem säilivad või ei. Ühesõnaga, kas me kasvame ja areneme või taandume Euroopa Liidu igavesse tagahoovi prügikasti ja pumbakaevu vahele.

Üks Briti suurimaid poliitikuid ja juriste on öelnud: kui sa tahad, et pööbel riigiasjadest ei räägiks, lase tal rääkida maksudest. Ma ei eelda, et Lord Mansfield on meil massiliselt tuntud autor ja eeldan seega, et kui meie europoliitikud selle peale iseseisvaltki tulid, on selles ütlemises tõde täielikult sees.