Ohtlike veoste kesklinnast kadumine võtab aega

Kolinal läbi Tallinna südame loksuvad naftarongid on pikka aega pinnuks silmas nii keskkonnakaitsjatele kui linnaelanikele. Otsus aastast 1998 näeb ette keskkonnaekspertiisi tellimist, ohtlike vedude mahu kasvu peatamist ning naftaproduktide väljaveo lõpetamist aastaks 2003. Ometi otsustas Tallinna linnavolikogu keskkonnaohtlike veoste transiidi lõpetamise esialgset tähtaega edasi lükata kuni aastani 2007. Kindlasti ei ole Tallinna linn loobunud mõttest ohtlikud veosed kesklinnast välja saada. Sarnased protsessid toimuvad ka teistes Euroopa linnades. Näiteks Helsinki planeerib igasuguste linna läbivate kaubavedude lõpetamist aastaks 2006, mil valmib uus sadam Helsingist ida pool.

Hoopis iseküsimus on, kuidas seda protsessi korraldada. Helsingis on diskussioon kaubavedude lõpetamise kohta käinud tänaseks juba üle kümne aasta. Vedude korraldamisega otseselt seotud ettevõtjad on olnud diskussioonis osalised kõige varasemast staadiumist peale. Niisamuti keskkonnaorganisatsioonid, ministeeriumid ja mõistagi linn. Riik osaleb uue sadama jaoks vajaliku infrastruktuuri väljaehitamises, finantseerides poole kommunikatsioonide maksumusest. Vedude ümbersuunamiste graafikud on koostatud koos ettevõtetega ja neile ammu teada.

Tallinnas on protsess käinud hoopis teistmoodi. Asjade loomulik käik eeldanuks linna, riigi ja eraettevõtjate koostööd vedude järkjärgulisel vähendamisel Tallinna kesklinnas ning nende ümbersuunamiseks vajaliku infrastruktuuri arendamisel. Tegelik elu arenes suisa vastupidises suunas: kesklinna läbivate ohtlike veoste maht kasvas, vedajad investeerisid uutesse mahutitesse ja rajatistesse ning kõige krooniks sõlmis riigiettevõte Tallinna Sadam ohtlike veoste vedajatega 25aastased lepingud. Seega võiks öelda, et riik loopis linna keskkonnasäästlikele kavadele lausa kaikaid kodaraisse, kuigi mõlema avaliku sektori tasandi huvi peaks olema kodanike eest seismine. Mõistagi võiks Tallinn öelda, et kuidas küla koerale, nii koer külale ja panna ohtlikele veostele ühel päeval lihtsalt veto ? vaadaku vedajad ja Tallinna Sadam ise, kuidas hakkama saavad. Kuid siin on mitu aga. Kuid siin on mitu aga. Esiteks tähendab see umbes tuhatkonna inimese töötajäämist. Teiseks on Tallinn koos Paljassaare sadamaga saanud Tallinna Sadamalt kaasavaraks mitmed kohustused, s.h noodsamad lepingud. Võib juhtuda, et hüvitised firmade heas usus tehtud investeeringute eest tuleb kanda Tallinna maksumaksjal, olgugi et need lepped sõlmiti Tallinna tahte vastaselt.

Tänini pole riigi ja linna plaanid selles küsimuses kooskõlastatud. Ilma selleta pole vedude lõpetamine kesklinnas aga mõeldav, kuna ülejäänud võimalused, kuidas must kuld Eesti sadamate kaudu Euroopasse jõuavad, sõltuvad enamasti riigist kui Tallinna Sadama omanikust ning kuni viimase ajani oli riigi käes n-ö jäme ots Eesti Raudtee omanikuna. Aastaks 2007 valmib küll Aruküla-Männiku-Saue raudtee, mis lahendab Paldiski-suunaliste veoste probleemi. Kopli sadama kaudu veetud naftale ja keemiatoodetele pole aga tänini uut ?helesinist toru? leitud.

Ettevõtted, kelle arvamust kümne ja viie aasta eest volikogu otsuseid vastu võttes suure tõenäosusega isegi ära kuulama ei vaevutud, vastasid linnale samasuguse ignoreerimisega ? nad ehitasid oma äri üles nagu poleks vedude lõpetamist ettenägevat otsust olemaski. Neid soosis linna enda vähene järjekindlus oma ootuste rakendamisel ? uute naftamahutite rajamiseks anti ehituslubasid välja kulmu kergitamata.

Et sama stsenaarium ei korduks, kutsus volikogu ühise laua taha firmad ja linnaametnikud. Kõik ettevõtted ei pidanud vajalikuks kohalegi ilmuda, koosviibimisel saavutatud kokkulepete täitmisega ei kiirustata. Firmad näikse eemalt takseerivat, kas linnavõimudel on seekord tõsi taga või läheb kõik nii nagu eelmistel kordadel. Olgu siinkohal öeldud, et seekord on asjaga tõsi taga ning mida konstruktiivsem ja aktiivsem koostööst osavõtt, seda valutum on üleminek.