Rõiva- ja tekstiilitööstus elab turu avanemise üle

Omaette teema on kogu rõivaäri protsessi ümberhindamine, mille tulemusena iga tarbija saab just oma mõõtude ja soovide järgi tehtud toote. Näiteks võib siin tuua hiljuti Tallinnas demonstreeritud bodyscanner?it, mis 15 sekundi jooksul fikseerib umbes 700 kehamõõdet ning genereerib tarkvara abil sellele kehale optimaalselt istuvad lõiked. Panused selles mängus on kõrged: kogu projekti maksumus ületab 3,12 miljardit krooni (200 miljonit eurot). Ja see on euroliidu tugi, millele lisanduvad firmade endi teadus- ja arenduskulud.

Juba tänaseks on tekstiilitööstus arenenud kõrgtootlikuks, inimfaktorist vähesõltuvaks vägagi kapitalimahuks ettevõtmiseks. Rõivatööstus kasutab aga seni 150 aastat vana detailide ühendamise meetodit nõela ja niidi abil.

Loomulikult on õmblusmasin kui selline tundmatuseni muutunud, kuid ilma elava operaatori silmade ja käteta ta enamasti siiski hakkama ei saa.

Operaatori hind arenenud maades erineb kordades operaatori hinnast arengumaades. See on põhjus, miks Euroopa rõivatööstus on viimase kolmekümne aasta jooksul pidevalt kolinud: Rootsist Soome, Soomest Portugali, Portugalist Baltimaadesse, Baltimaadest Venemaale. Odava tööjõu maa Hiina avastati juba kuuekümnendatel.

Milline roll jääb selles mängus Eesti tekstiili- ja rõivatootjatele? Ilmselt samasugune nagu teistelegi Euroopa ja Vahemere regiooni odava(ma) tööjõuga maadele. Just nende tootjate Euroopa turgudele suunatud omatoodang satub löögi alla. Hinnasõjas saavutab võidu igal juhul Aasia.

Ohtu satuvad kümned tuhanded töökohad just Euroopa Liiduga ühinevates Ida-Euroopa maades. Rikkast Euroopast on õmblustööstus juba ammu mujale siirdunud, nii et neil riikidel pole kaotada midagi.

Tuska lisab asjaolu, et Euroopa tootjatele kehtivad kõrged ja kulukad keskkonna- ning töökorralduse standardid, samal ajal kui Aasias kasutatakse laste tööjõudu ning töö- ja tervisekaitse pole arutlusteema.

Usun, et Eesti rõiva- ja tekstiilitööstus elab tekstiili- ja rõivakaubanduse euro-liberaliseerimise siiski üle. Oleme kümme aastat olnud katsejänesteks maailma ühes liberaalseimas majanduseksperimendis ja ellu jäänud. Meie tootjad on tugevalt seotud oma Skandinaavia partneritega ning suudavad pakkuda sellist teenust ja tarnekiirust, millisest hiinlased jäävadki unistama.

Kuid need tootjad, kelle äriidee rajaneb madalal hinnal ja suurtel kogustel ja kes pakuvad äriprotsessi väärtusahela alguspoolel asuvat väheväärtustatud toodet, peaksid tõesti hakkama mõtteid mõlgutama, mida teha pärast 1. jaanuari 2005.