Katri Soe • 30. oktoober 2003 kell 22:00

Põnev huviala ? vana raamat

Nagu ütleb 30 aastat bibliofiiliaga tegelenud TTÜ majandusprofessor Kostel Gerndorf ? raamat on tähtis. Kirjasõnas on kirjas kogu tarkus, kultuurilugu. Selleks aga, et vanu raamatuid koguda, peab raamatuarmastusele lisanduma veel ka kollektsionäärigeen, lisab Gerndorf habemesse muheldes.

Bibliofiilia on läbi aegade olnud eliidi pärusmaa. Nende, kellel lai silmaring, eelteadmised ajaloost, trükikunstist ja kellel on ka küllalt vaba aega, et raamatuid uurida. Ning mis mitte vähem oluline ? ka nende, kellel piisavalt raha. Bibliofiilide huvisfääri kuuluvad raamatud on enamasti kas vanad või haruldased ning sellest tulenevalt ka suhteliselt kallid. Tõsi, tõelisi haruldusi leiab tänapäeval antikvariaadist harva. Tallinna antikvaaride sõnul oli vanaraamatute müügi kõrgaeg Eestis 90ndate algus, siis, kui toodi välja näiteks nõukogude ajal keelatud raamatute nimekirjades olnud trükised.

Siiski leiab ka tänapäeval vanaraamatuärist nii mõndagi ? kui mitte just tingimata väga haruldast, siis põnevat ikkagi. Juhan Hammer Voorimehe tänava raamatuärist ütleb, et vanade, nagu uutegi raamatute puhul ostavad inimesed selliseid, mille sisu neid huvitab. Majandusinimesele võivad huvi pakkuda näiteks Eesti Panga aastaraamatud, aga ka majandusstatistika. Midagi leiavad endale ka tehnikainimesed, bioloogid, värskendavalt võivad mõjuda möödunud sajandi alguses välja antud naljaraamatud. Hammeri raamatuärist võib aga leida ka näiteks moeajakirja Der Bazar aastast 1898 koos lõikelehtedega ? kõigest 25 krooni eest. Õmblushuvilistele on pakkuda veel samast ajast pärit õmblustarkust jagav Bekleidungs Kunst, kus kirjas, kuidas õmmelda riideid eriliste kehavormidega inimestele ? küll paksule õllekõhule, küll küürakale .

Harulduse leid paneb bibliofiili silma särama. Hr Kolk omanimelisest raamatuärist võtab uhkusega selja tagant riiulist sini-kuldse ?Kalevipoja? köite aastast 1935 ? rariteedi, millele ta samal hommikul juba ka ostja on leidnud. Selle raamatu teeb haruldaseks eelkõige tema kaunis köide ? tegemist on tundmatu autori täisnahkse köitega, mis on eriline oma värvilahenduse tõttu. Kolgi teada ühtegi sarnast Eestis ei ole.

Mis puudutab vanaraamatusse investeerimist, siis Kolgi sõnul kehtib reegel ? head asja saab müüa alati, aga osta on seda juba tunduvalt raskem. Harulduste arv on nimelt piiratud ja vanu raamatuid juurde kusagilt ei tule ? kui jätta kõrvale võltsingud, mis vana raamatu puhul on erinevalt müntidest või maalidest aga ebatõenäoline. Nii võivadki näiteks kolm põlve tagasi vanaisa ostetud raamatud olla lastelastele tõeline kullaauk.

Kolk toob näiteks hiljuti Suurbritannias peetud oksjoni, kus II maailmasõja aegse raamatukogu eest maksti kokku 30 miljonit naela. Samas ei ole lihtne ennustada, milline täna ostetud raamat võib näiteks 50?100 aasta pärast hinnas olla.

Professor Gerndorfi sõnul võib põhimõtteliselt igast raamatust saada kunagi bibliofiilne haruldus. Tänapäeval trükitud raamatute puhul on see aga küsitav ? väidetavalt ei säili praegu kasutatav paber kauem kui 100 aastat.

Tallinna Bibliofiilide Klubi ühe asutaja Eesti ühe tuntuma bibliofiili Vallo Rauni sõnul on huvi vana raamatu vastu kasvamas kogu maailmas. Kui enne oli see rohkem haritlaste ja filoloogide ala, siis nüüd üha enam ka ärimeeste, töösturite ja näiteks restoranipidajate mängumaa. Tekkimas on koduraamatukogud, mis sisaldavad haruldasi ja üliharuldasi trükiseid. Eestis on olukord Rauni hinnangul keerulisem, sest siin on terve põlvkond bibliofiile vahepealt puudu. Raun viitab aastakümnetele, kus Eesti antikvariaadid olid julgeoleku kontrolli all ning neis müüdavad raamatud tsenseeritud.

Vallo Raun alustas vanade raamatutega 35 aastat tagasi ning on kogumisel järginud Eesti kõige vanema raamatu joont ? algusaegadest peale.

Tema raamatukogus on näiteks eestikeelse piibli esitrükk aastast 1739 ? nagu ütleb Raun ise, kordumatu trükilahendusega, mahlakas keeles ja stilistiliselt põnev teos.

Huvitavaks teeb selle see, et vaid vähestel köidetel on säilinud punases kirjas esileht. Nimelt rebiti 19. sajandi keskpaigas paljudest köidetest see välja, arvates, et punane on kuradist.

Kostel Gerndorfi sõnul ei määra raamatute arv kogu headust. Oluline on valikuprintsiip ja sellest lähtudes komplekssus: ?Juhuslik seinatäis raamatuid võib bibliofiilses mõttes olla väärtusetu.? Kui eestikeelse kirjanduse puhul on raamatutoodang suhteliselt ülevaatlik ? tsaariaja lõpuni anti Eestis välja umbes 6000 raamatut ?, siis võõrkeelse kirjanduse puhul on olulise eraldamine ebaolulisest keerukam ja vajab rohkem eelteadmisi ? saksakeelsetest raamatutest väärib aga igal juhul kogumist vanem baltisaksa kirjandus.

Vallo Rauni sõnul muutuvad üha olulisemaks näiteks eestikeelsed juhutrükised, mida ilmumisel võis palju olla, kuid mis on mingil põhjusel hävinud, nagu näiteks 40ndate algusest pärit Saksa okupatsiooni aja lendlehed.

Haruldased on sageli ka vanad lasteraamatud, mis ei ole tihipeale säilinud, kuna nad lihtsalt ära loetakse. Alati on hinnas ka autogrammidega raamatud, samuti klassikalised bibliofiilsed trükised ? piiratud tiraažiga või kaunis köites trükised. Üldse on Rauni sõnul huvipiir nihkumas järjest lähemale meie ajale. Nii on täna huvitav lugeda näiteks nõukogudeaegset punast kirjandust kui ajupesu näidet. Need raamatud ei maksa praegu veel suurt midagi, kuid võivad hinda minna mõnekümne aasta pärast. Samas ei ole võimalik ette ennustada, mis tänastest raamatutest tulevikus bibliofiilseks harulduseks võib muutuda. See lisab Rauni sõnul vanaraamatu kogumisele romantilist salapära.

Mis puudutab vana raamatu hinda, siis siin on Gerndorfi sõnul asi lihtne: aeg on see, mis hinna paika paneb. Mida vanem raamat, seda kallim. Samas, kataloogihinda, nagu näiteks markide ja müntide puhul, välja kujunenud ei ole. Seda sel põhjusel, et erinevate trükiste arv on selleks liiga suur ja säilinud eksemplare on liiga vähe. Lühidalt öeldes on vana kogumist vääriva raamatu juures oluline kõik ? millisele paberile see on trükitud, millises formaadis välja antud, kuidas köidetud ja kujundatud. Last but not least ? vana raamatu juures on oluline ka tema lõhn.

Millal võiks kogumisega algust teha? Vallo Rauni sõnul on umbes 34aastaselt inimene vaimselt sedavõrd küps, et hakata raamatuid koguma. Alustuseks aga soovitab Raun kõigil alles hoida oma isiklik aabits.

Hetkel kuum