Kinnisvarakülas on mängu- ja puhkekohad unaruses

Kinnisvarakülades on ühiste puhke- ja haljasalade pealt kõvasti kokku hoitud. See aga ei tähenda, et neid edaspidi juhuslikult ja suure hurraaga rajama võiks hakata. Puhkealasid tuleb kujundada ettevaatusega ja arvestada nii rajamis- kui ka hilisemate hoolduskuludega, et need ei kujuneks elanikele koormaks. Oleme teel tiheasustuse suunas. Kui tihedalt saame ehitada, enne kui autod muutuvad probleemiks ja söövad ära puhkealad ning mänguplatsid?

Tean elamurajooni, kus elanikud vaidlevad selle üle, kas ehitada juurde saadud maatükile mänguplats või autoparkla. Enamik elanikest eelistab viimast. Lapsed veedavad suure osa oma päevast elamurajoonis. Siin arendavad nad ennast ja õpivad tundma ümbritsevat maailma. Nende jaoks on terve asum üks suur mänguplats, hoolimata sellest, kas ala on defineeritud selleks või mitte.

Eramajade puhul toimub osa välisest tegevusest oma aias. Korter- ja ridaelamute puhul, kus aed puudub, peab kõik vajadused kompenseerima ühine puhkeala. Puhkealad peaksid asuma liiklusest eemal, olema ruumikad ja kesksed ? kohad, kus rahvas armastab koguneda. Laste mäng on ühisalade puhul esikohal, kuid alad peavad olema korraldatud ka täiskasvanutele, kuna see stimuleerib lapsi.

Kui elamurajoon peaks asuma kohas, kus on looduslikud nõlvad, võib neid kasutada näiteks liugmägede paigaldamiseks. Ülemine osa asetatakse nõlva peale ja sinna viiv trepp liugraja kõrvale. Selline kujundus, loodusliku ning tehisliku ühendamine sobib ümbrusega ja näeb esteetilisem välja. Ka lastele on sellised kohad huvitavamad.

Mänguelementide puhul ei tohi unustada puuetega lapsi. Tänapäeval toodetakse piisavalt elemente, mida saab kasutada ka ratastooliga. Mänguelemendi ramptee juurde peab viima kõva pinnas (valatud betoon, kumm, tänavakivi), mida mööda saaks ratastooli või muu abivahendiga liikuda.

Elamurajoonid ei koosne vaid lastest ja tervetest täiskasvanutest, puhkevõimalused tuleb luua ka vanuritele ja invaliididele. Palju on vanureid ning kindlasti leidub igas rajoonis puuetega lapsi ja täiskasvanuid. Nendele mõeldud välisruumid võib siduda ühiste välisruumide ja puhkepaikadega, kuid siinkohal tuleks arvestada mõningate erivajadustega.

Vanematele inimestele kujundatud puhkepaikade juures on eriti oluline mugavus, tugi ja kindlustunne. Istumiskohad peaksid olema atraktiivsed, sisaldama korralikku juurdepääsu, varjualust ja varju (päikse eest) ning huvitavat istutust. Samas pakkuma head vaadet üle põhilise ala, mis tekitab nii turva- kui ka ühistunnet. Sirmid ja pergolad pakuvad varju, enne kui taimestik on jõudnud suureks kasvada. Kindlustunnet annavad ka kõrgendatud taimepeenrad istumiskohtade taga ja kõrval. Pimedatele mõeldes tasuks istutada lõhnavaid ja erineva tekstuuriga taimi. Taimede ja muude materjalide puhul tuleb valida võimalikult vähe helkivaid. Puhkekohtade juurde peab olema hea juurdepääs.

Liiga suured kallakud pole soovitavad ? astmed ja kaldteed on üldiselt segavad elemendid. Kaldteesid vajavad ratastooliga inimesed, kui tegu on suurema kõrguste vahega. Samas on kaldteed, eriti märjana, takistuseks ja raskemini läbitavad neile, kes kasutavad kõndimisraame. Kaldteed tuleks taimede abil kujundada maastikku, astmed peaksid aga olema selgelt nähtavad. Väravate kasutamisel peaksid need olema lihtsad käsitseda ja vähemalt 850 mm laiad. Teede ja muude aluspindade materjal peab olema kõva: betoon, asfalt või tänavakivi. Liikuvad materjalid, nagu killustik, ei sobi ratastooliga ja teiste puuetega inimestele liikumiseks. Haljasalasid kujundades peaks 25 pinkidest olema kujundatud vanuritele. Vanematel inimestel on raske püsti tõusta, seepärast vajavad nad tavalisest kõrgemaid (u 450?500 mm) ja üsna sügavaid (400?500 mm) pinke.

Käetoed on väga vajalikud ning peavad olema kindlalt fikseeritud pakkumaks tõusmisel ja istumisel tuge. Peaksid olema pingist 200?250 mm kõrgemal ja ulatuma ettepoole välja. Kindlasti peab olema seljatugi ning jalgealune võiks olla maapinnast vähemalt 75 mm kõrguseni tühi, et püsti tõusmisel saaksid jalad tagasi liikuda. Laudade puhul on tähtis stabiilsus, kuna neid kasutatakse nähtavasti tõusmisel või istumisel toena. Peavad tagama juurdepääsu ratastoolile. Lauakõrgus peaks siiski olema mugav ka teistele kasutajatele (700?750 mm). Miinimumlaius ratastooliga juurdepääsul on 900 mm.

Täiesti unustatud on koerad, keda leidub pea igas majas ning ka neile on sotsialiseerumine sama tähtis kui inimestele. Nii õpib koer teistega arvestama ning viisakalt käituma. Koerte kokkusaamisalad peaksid asuma rahulikumas kohas elamurajooni piiril ning olema kindlasti aiaga ümbritsetud. Jällegi on tähtis suurte varju pakkuvate puude või varikatuse olemasolu. Peale selle on vajalikud pingid koeraomanikele ja prügikastid väljaheidete ära koristamiseks. Koerad armastavad ka mängida ning nende elu võiks huvitavamaks teha turnimiseks mõeldud suurte palkide ja rõngastega. Õrna muru asemel võiks kasutada paar korda aastas niidetavat aasa. Killustiku ja liiva kasutamine pole õige, kuna koerad tassivad selle tuppa. q

Autor: Riin Kooli-Kõnnussaar