Mis Rahvaliidule siis tegelikult ei meeldinud?

Mida Rahvaliit siis tegelikult tahab? Kas tõesti on sakraalehitiste korrastamise jaoks vajaminevad 15 miljonit nii tähtsad, et nende nimel on pigem paganluse poole kalduvad rahvaliitlased valmis koalitsioonilepingust lahti ütlema? Või ei ole võim tõepoolest nende jaoks nii oluline kui aatekindlus ning hoolitsus oma valijate eest? Või äkki on nad lihtsalt naiivsed, ehk pisut rumaladki, et ei osanud õigel ajal enda eest seista ning lasid kavalatel koalitsioonipartneritel naha üle kõrvade tõmmata?

Kuid Rahvaliit on Eesti poliitikas juba aastaid edukalt tegutsenud ning erakonna juhtfiguurid on tegudega tõestanud, et nad on vähemalt sama intelligentsed ja auahned kui mistahes teise erakonna poliitikud. Rahvaliidu rahulolematuse peamiseks põhjuseks arvatakse olevat valitsuses toetuseta jäänud sotsiaalpoliitilised nõudmised ning koalitsioonipartnerite soovimatus loobuda nende täitmise nimel tulumaksureformist. Kas Rahvaliit tõesti lootis, et Reformierakond ja Res Publica loobuvad koalitsiooni säilimise nimel oma peamistest valimislubadustest?

Loomulikult mitte, sestap lisatigi nõudmistele näpuotsaga ilusaid, ent üldsõnalisi lubadusi ? tõsta olulisel määral (kui palju just, pole ju tähtis) lastetoetusi, suurendada ülikoolide koolitustellimust (olukorras, kus haritlasi produtseeritakse niigi rohkem kui oskustöölisi), toetada riigieelarve suurusjärkude mõistes väikeste summadega Päästeametit ja kiirabi ning jagada laiali pensionikassa jääk. Lastetoetuste ning haridus- ja kultuuritöötajate palga tõstmine on väga tore, kuid miks esitab Rahvaliit need taotlused ajal ja viisil, mis juba ette tähendab nende tagasilükkamist? Miks riskib Rahvaliit jätta endast muljet kui erakonnast, kellele meeldibki opositsioonis valitsust kritiseerida, selle asemel, et ise võimu juures olles oma valimislubadusi täide viia? Sest valitsusest lahkudes ei lahku Rahvaliit hoopiski mitte võimu juurest. Kusjuures seda võimu on määratult rohkem, kui need, kelle jaoks Eesti on ainult Tallinn, Tartu ja Pärnu, kujutledagi oskavad. Eesti omavalitsustes on jäme ots peamiselt rahvaliitlaste käes, kusjuures ainuke kontrolliv ja tasakaalustav võim omavalitsuste üle on maavalitsustel. Ent kavandatav haldusreform oleks võimu maakondades andnud maavalitsustelt omavalitsusliitudele, mis kindlustanuks Rahvaliidu võimupositsioone veelgi.

Juba enne haldusreformi võimaldasid Rahvaliidu positsioonid kohalikes omavalitsustes tuua presidenditoolile Arnold Rüütli, kui aga haldusreform läbi oleks läinud, jäänuks Rahvaliidu valitseda enamik Eesti territooriumist ning suurem osa rahvastikust. Nüüd aga on haldusreform vaikselt seisma jäänud. Praegune valitsus pole täitnud ka Riigikogusse valitud maavanemate vabaks jäänud kohti, millest enamikku pidas Rahvaliit õigusega endale kuuluvaks. Sellises olukorras on Rahvaliidu kibestumine mõistetav, uksepaugutamine enne eelarve vastuvõtmist aga tähendab punktide korjamist potentsiaalsete valijate silmis ning võib-olla isegi panust erakorralistele valimistele. Mis sellest edasi saab, ei tea paraku keegi, isegi vist mitte Villu Reiljan.