Kõditamise kunst

Kaupmeestel on praegu aasta kõige kibedam kuu. Jaemüüjate föderatsiooni sõnul kulutab tarbija USAs jõuluhooajal veerandi kogu oma aastasest sisseostudele kuluvast rahast. Kui jätta kõrvale lapsed, kelle soovid nagunii ei lõpe, on tegemist tarbetute asjade pööritamisega. Mõnel maal on spetsiaalpoed, mis pärast pühi kasutu kraami kokku ostavad. No mida sa teed kolme ühesuguse wok-panniga?

Meeleheitlik kaupluste kammimine näib sundtegutsemisena. Kõik soiuvad jõuluhulluse üle, nagu seda ajakirjanduses nimetatakse. Kolumnistid annavad hüva nõu, kuidas vältida jõulupiinu. Võiks ju proovida rattalt maha astuda, jätta kingid ostmata ja kaardid saatmata. Aga see ei ole võimalik. Miks?

Kui miski masside toimimises näib irratsionaalne, tuleb seletust otsida sügavamatest kihtidest. Kingituste vahetamise kohustus on vajalik sotsiaalse võrgustiku loomiseks ja kinnistamiseks. Me teame, kui oluline on primaatide seltsingutes sõbra karvades sobramine. Vastastikune teenete osutamine annab teada, kes sinust hoolib, keda võid ka muidu usaldada. Mõnele kaunishingele võib näida jõulusoovi kirjutamise kõrvutamine söödikute tagaajamisega kohatu. Aga ?Fuih!? näitab vaid, et kujutletakse ennast mingi eeterliku olendina. Paraku, täidest oleme lahti napilt nelikümmend aastat.