Leidub ka Talsingi visioonist parem nägemus

Skandinaavia 20. sajandi eelised on minevik. Ja kuigi Põhjamaad on vahepeal kogunenud jõukusega targasti ümber käinud, kujuneb neil tõeliselt suurte tegijatega, eelkõige USAs, Jaapanis ja Lääne-Euroopas baseeruvate rahvusvaheliste kontsernidega, sammu pidamine üle jõu käivaks.

Ka Soomes ja Rootsis tunnetatakse endi taas perifeeriaks muutumist, nagu sedagi, et loomulikuks sillaks Venemaa ja Euroopa Liidu (ELi) vahelises potentsiaalilt mõõtmatus kaubavahetuses on taas kujunemas Liivimaa. Just see ja mitte südames põksuvad soojad hõimutunded seletab soomlaste agressiivset käitumist meie tillukesel turul ning Rootsi pankade invasiooni. Võitlus ei käi mitte eestlase ja lätlase kõhna rahakoti pärast, vaid nende võimalike kauba- ja teenustevoogude ümber keerlevate rahajõgede pärast, mis ELi (loe: Lääne-Euroopa) ja Venemaa vahelise ühise majandusruumi kujunemisel paratamatult paljuski ka Riiast ja Tallinnast, mitte aga peatrassidest kõrvale jäävatest Helsingist ja Stockholmist läbi voolama hakkavad.

Praegu toimub Balti riikides suurjõudude vahel alles võitlus võimalikult soodsa positsioneerumise pärast. Selle osaks on Venemaa kultiveeritav laim siinsete rahvusvähemuste olukorrast, aga teisalt ka USA näpuviibutused meie olematu antisemitismi aadressil, ELi sihikindlatest tsentraliseerimispüüdlustest rääkimata. Kõigi nende trendide ja taktikaliste sammude siht on tegelikult selge: suurtegijate lõplike jõuvahekordade ja mängureeglite selgitamine.

Kahetsusväärsel kombel ei osale meie ise selles rahvusvahelises malemängus isegi mitte innukate kiibitsejatena. Meie kujutame poliitilise eliidi tasemel ikka veel ette, et meie asi on endiselt käia tähtsates pealinnades oma tublidusest raporteerimas ning püüda ennast jõukate naabrite rahakraanide juures manulisteks teha. Just sellest suhtumisest kõnelevad ka visioonid Talsingist.

Meie tegelik, ajaloos korduvalt praktilist kinnitust leidnud visioon peaks olema suunatud lõunasse, koostöösse Lätiga. Ning see visioon peaks nägema Tallinna ja Riia tagamaadena ka kogu Eestit ja Lätit omaenda autonoomse tootmise ja ekspordiga. Aga samuti peaks meid nägema suure Ida?Lääne majanduskoostöö infrastruktuuri ja logistika osalise, hooldaja, väärindaja ning arendajana.

Selle visiooni kohaselt ei jääks me Helsingi kõrts-bordelliks, vaid omandaksime võtmelülina maailma mastaabis arvestatavate kauba-, teenuse- ja rahamahtude juures tõelist jõukust. Ning mis veelgi olulisem ? ka poliitilist kaalu.