Omadega maailma servale

Idee küpsemiseks kulub palju aega, ideed tuleb jagada, istutada pisik kaaslastesse, panna info levima. Tagasiside võib osutuda oluliseks ? alati on keegi kuskil käinud, kas või lühiajaliselt ja lähipiirkonnas ning nõus jagama teadmisi, kirjandust, kogemusi, muljeid. Parem käia harvemini kui liiga sageli, ettevalmistuseks peab jääma aega piisavalt.

Teele minnakse palju hiljem ja meeskond on tähtis. Väljakujunenud inimtüübid peavad hakkama saama sageli küllalt karmides tingimustes. Olme võib osutuda olematuks ning mugavusest matkal ei räägita. Või kui ka räägitakse, siis on kontekst teine.

Kogenud matkajana räägib Guido Leibur, et pikemalt lihtsates oludes koos olles alles näed, mis inimestega on seekordne matk kokku viinud.

Maskide langemiseks kulub tavaliselt nädal kuni kaks.

Inimesed on välja kistud oma tavaelust ning pingetega tuleb osata hakkama saada. Suhtumisega ?mina olen maailmanaba? ei jõua kaugele.

Juhuslikult matkale ei satuta, kuna aastate jooksul on välja kujunenud oma kindel sõpruskond ja tuumik. Aeg-ajalt lisandub sellele mõni tulihingeline matkahuviline, kuid alles teel olles selgub, kas ta gruppi pidama jääb ja seltskonnaga klapib. Ainult suurest tahtmisest, kogemustest ja vastupidavusest pole alati kasu. Vaja on koostöö- ja abivalmidust, väga head omavahelist klappi. Seepeale võiks ju mõelda, et kergem oleks matkata üksi ? ei pea kellegi peale lootma, ei pea kellegagi arvestama. Sellele küsimusele vastab Guido, et üksi rändamisest ei pea ta eriti, sest meeskonnatunne on see, mis matkale lisaväärtuse annab. Samas tunnistab ta, et järelmatkale või lihtsalt pikemaks ajaks sihtkohta uitama on ta jäänud küll.

Uurides, miks matkale minnakse, vastab Guido, et teda köidab inimene, eriti põhjapoolsetes piirkondades. Inimene, keda tsivilisatsioon pole totaalselt muutnud, kes viljeleb oma igipõliseid tegevusi, kannab piirkonnale iseloomulikku kultuuri. Näiteks on nad Venemaa põhjapiirkondades matkates alati kogunud eelnevat infot rändrahvaste suviste asupaikade kohta. Näha nende elu-olu on olnud üks matka eesmärkidest.

Uurides, mis on peamised riskifaktorid matkal, saan vastuseks ? keskkonnatingimused, ilmastik, ajafaktor. Millegipärast pole loetelus inimesi, ei meeskonda ega kohalikke. Selgituseks räägib Guido, et siiani on matkad enamasti viinud piirkondadesse, kus kohalike usalduse ja turvalisuse suhtes kahtlusi ei teki. Kuid ka siin on üks nüanss, kunagi ei tohi peale suruda oma väärtushinnanguid, nõudmisi ja kriitikat. Tuleb käituda kui külaline, kes palub luba selles keskkonnas pisut aega veeta, ja külalislahkust ei tohi kuritarvitada. Kohalikega peab oskama suhelda ja kontakte tuleks võimalusel luua juba enne matka. Ilmekaks näiteks toob ta pääsemise purjematkale Pirenga järvistule, kuhu viis teda kirjavahetus kohaliku täitevkomitee esimehega 1989. aastal.

Inimesed meeskonna näol võivad osutuda riskifaktoriks siis, kui olud muutuvad ekstreemseks. Guido räägib, et nad ei lähe kunagi meelega otsima ohtlikke olukordi, kuigi teataval määral võib ju matkale minekut võtta iseenesest kui riskide otsimist. Siiski on igal matkal oma eesmärk ja viis, kuidas matk teoks teha, ja ohud peavad olema juba kodus läbi mõeldud. Samas vaatamata ükskõik kui põhjalikule ettevalmistusele ei õnnestu raskematel matkadel vältida täiendavaid ohusituatsioone. Kuidas neis olukordades tegutseda? Kuidas üldse ära tunda ohtlikke olukordi? Guido kinnitab, et oma käitumist tuleb matkal regulaarselt analüüsida. Ja siin tulevad abiks varasemad kogemused ja õpitud teadmised. Kogenud matkaja lisab siinkohal olulise märkuse, et tõsisemad õnnetused ei juhtu mitte ühe eksimuse tulemusena, vaid tavaliselt mitme eksimuse järgnemisel.

Guido liigitab ohte matkal kaheks ? nõrgad ohud ehk ootamatud olukorrad ja tõsised ohud, kriitilised hetked, õnnetused. Olukorrast välja tulemiseks on ajafaktor olulise tähtsusega. Situatsiooni peab kogu meeskond tajuma ühtemoodi, erimeelsused räägitakse selgeks ning võimalikud käitumismudelid sünnivad koostöös kogu grupi liikmetega. Tõsise ohu korral on peamine inimeste päästmine. Paanikat meeskonnal tekkida ei tohiks.

Endast kui liidrist Guido rääkida eriti ei taha. Mainib vaid, et karmikäelist juhtimist tema ei poolda ning ranget rollijaotust matkadel ei harrasta. Ülesanded võetakse vabatahtlikult ning nood jagunevad matkal reeglina sujuvalt ning töö käigus. Ohu korral tuleb aga arvestada grupi võimaliku hajumisega ning selle vältmiseks peab olema meeskonnas selge liider, keda aktsepteeritakse ja kelle sõna jääb peale, kui on vaja tagada kiire otsus keerulistes olukordades.

Ootamatuid olukordi tekib matkadel ikka, mistõttu võib minna segi ajagraafik ning matkapiirkonnast õigeaegne väljajõudmine on raskendatud. Suureks abiks võivad siinkohal olla jällegi kontaktid kohalikega. Näiteks toob Guido Tulemaa matka aastast 2002, mil neil oli kohaliku metsatööstusettevõtte omaniku Mariaga kokkulepe, kuidas tegutseda võimaliku ebaõnnestumise korral. Kokku oli lepitud marsruudi võimalikud variandid ja kontrolltähtaeg esimesse asustatud punkti jõudmiseks. Piirkonnas puudus telefoniside, kuid oli olemas kontakt raadio teel nimetatud firma peakontoriga. Lisaks abistas Maria neid laeva hankimisel matkapiirkonda pääsemiseks ja oli meeskonnale matka ettevalmistamisel tihti tõlgiks hispaania ja inglise keele vahel. Maria kontaktid sai grupp väliseestlastest fotograafi ja samuti paadunud matkaja Olaf Söödi kaudu, kelle kogemusi meeskond samuti tänuga arvestas.

Matkadel võlub Guidot enamasti uudsuse moment. Pole paika, kuhu ta tagasi kipuks, välja arvatud mõni üksik, näiteks Putorana Kesk-Siberis. Ka ütleb ta, et mida aeg edasi, seda vähem suudavad uued paigad teda millegi väga uudsega üllatada. Vahel teeb ta seetõttu korralduses suisa mööndusi ? jätab osa võimalikke otsi lahtiseks ning ei räägi kõike teadaolevat meeskonnale ?, et säilitada teistele piisav uudsuse võlu, üllatused.

Guidot kuulates leian järsku oma mõtted rändamas seikluskoolituse radadel. Mitte et ma nendel osalenud oleksin, aga tol hetkel omandab seda tüüpi meeskonnatöö minu jaoks oma mõtte. Meeskonna tähtsust ei saa alahinnata ei tööl ega eraelus. Üksi võime me küll hakkama saada, aga enamasti on hea toimimise saladus koostöös. Matk on selle harjutamiseks üks võimalusi. Seega kui tunnete, et olete omadega rabas, siis võib lahendus teie jaoks olla minek sõna otseses mõttes rappa ? näiteks matkale. Aga ärge unustage kaasa kutsumast kogenud matkajuhti ja välistage tegelased, kellega luurele minna ei tahaks.

Autor: Signe Pärt