Aktsiaturg lollitab investorit ajalooga

Eelmise aasta lõpp tõi laia naeratuse nende investorite näole, kes uskusid ajalooliste tsüklite korduvusse Wall Streetil ning ka vastavalt tegutsesid. Eelmise aasta kahe viimase kuu tõus näib nimelt vägagi hästi illustreerivat ajalooliste anomaaliate korduvust. Aasta kahe viimase kuu tõusutrendi saame ju põhjendada kuni kolme ajaloolise tsükliga. Esiteks halloween?i-ralli, teiseks presidendivalimistejärgne ralli ning kolmandaks jõuluralli ? kõiki neid sai ka 27.09.2004 ilmunud Äripäevas käsitletud.

Paraku ei pruugi populaarseim ja vaid põgusalt mainitud ajalooline anomaalia end käesoleval aastal ilmutada.

Septembri lõpus sai mainitud nn jaanuari-efekti ehk olukorda, kus aasta lõpp toob eelkõige väiksema ja keskmise kapitalisatsiooniga ettevõtete aktsiate languse ning uue aasta algus seevastu tõusu. Alates eelnenud sajandi 20ndatest aastatest on see vastanud tõele 70 protsendil juhtudest. Sellise anomaalia tingib olukord, kus nii institutsionaalsed kui ka jaeinvestorid on aasta lõpus maksutehnilistel põhjustel müügipoolel just nendes aktsiates, millel ei ole aasta lõikes hästi läinud ? soovitakse maksta vähem tulumaksu.

Uue aasta alguses on aga maksud optimeeritud ning positsioonid tuleb tagasi võtta. Näib lollikindlalt korduvana, sest makse ju on vaja alati optimeerida? Seega detsembri lõpus spekulatiivsed positsioonid sisse ja jaanuaris hea vaadata, kuidas raha kasvab?

Paraku on käesolev aasta ilmselt üks neist, kus me sellest efektist rääkida ei saa. Põhjuseid on enam kui üks ? esiteks on aasta viimase kahe kuu tõus olnud vägagi järsk ning turul näib jõud otsas olevat. Teiseks ei näi turule saabuvat oodatud rahalaeva. Kui varasematel aastatel on jaanuari esimesed kolm nädalat tähendanud pensionifondide raha liikumist turule (taas üks USA-le spetsiifiline sündmus), siis käesoleval aastal on dollari langus ning hirm selle trendi jätkumise ees sundinud fondijuhte mõtlema senisest palju globaalsemalt. Aasta alguse statistika näitabki Wall Streeti poolt oodatud raha liikumist globaalse suunitlusega aktsiafondidesse. Ja kui sellest ei piisa, siis räägib jaanuari-efekti vastu ka tema populaarsus.

Potentsiaalse anomaalia tekkimise välistavad need, kes üritavad seda ennetada. Rääkimata sellest, et üha rohkem kasutatakse USAs pensioniskeeme, mis ei tekita vajadust aasta lõpus makse aktiivselt optimeerida.

Kui positiivne jaanuari-efekt jääb ära, nagu aasta esimene nädal näitama kippus, ning aasta esimene kuu kujuneb tervikuna negatiivseks, siis annab ajalugu aga ühe vägagi ebameeldiva signaali. Nimelt on USA aktsiaturgude liikumist laiemalt kajastava S&P 500 indeksi liikumine jaanuaris alates 1950. aastast suutnud ennustada terve aasta liikumissuuna tervelt 90,7 protsendil juhtudest. Siiski, 1. veebruaril kuu lõikes miinuses indeksit vaadates ei tasuks püssi veel põõsasse visata.

Kas käesolev aasta ?ei saa? miinust tuua?

Alates 1880. aastast on täheldatav veel üks ajalooline anomaalia, seni kirjeldatutest vast kõige intrigeerivam ? kui aastaarv on lõppenud 5ga, siis ei ole USA aktsiaturg (Dow) kordagi lõpetanud miinuses! Veelgi enam ? alates aastast 1900 on selle numbriga lõppenud aastad toonud keskmiselt 30,7protsendilise tõusu. Valdavalt pole tahetud spekuleerida, miks see nii on olnud, kuid ilmselt väärib nii pikaajaline trend siiski tähelepanemist.

Huvitav on ka see, et selle perioodi jooksul ei ole vaid kolmel korral (1915, 1935, 1965) aasta madalaimat taset tehtud jaanuaris. Kui me aga räägime aasta baasil 30protsendilisest tõusust, siis peaks Dow lõpetama aasta ca 14 000 punkti juures. Kõlab väga ilusasti. Samas seda, kas 120 aastat vastu pidanud trend ka käesoleval, viiega lõppeval aastal kehtib, saame öelda alles jaanuaris 2006.

Seda, kes suudab ette aimata aktsiaturgude liikumist, ootavad rahamäed ja kindlasti ka au ja kuulsus. Enamik aktsiaturugurusid ei ole gurud igavesti, sest nende poolt teatud perioodil kasutatud edukaks osutunud meetodid või hästi tabatud tsüklid lihtsalt lakkavad ühel hetkel eksisteerimast. Aktsiaturg lollitab osalisi: tingimused muutuvad just siis, kui miski näib täielikult toimivat.

Seega peab taas kord nentima, et tsüklid võivad olla intrigeerivad ning neid tuleks tunda, kuid lollikindlat rahamasinat nende najal siiski ei ehita.

Kuigi Tallinna börsil pole aastasadadepikkust ajalugu, leiab ka siin mõningaid korrapärasusi.

Kui jaanuaris on Äripäeva indeks lõpetanud plussis, on ka kogu aasta lõppkokkuvõttes jäänud plussi. Nii on juhtunud kaheksast täispikast aastast seitsmel. 1998. aasta jaanuaris langes indeks 1,48 protsenti ja kogu aasta kaotuseks kujunes 63,85 protsenti.

Kuna Eesti aktsiaturu ajalugu on lühike, ei soovita ma kellelgi küll ainult selle kokkulangevuse põhjal aktsiaid müüa. Pealegi on see juhtunud vaid ühel aastal.

Äripäeva indeksi põhjal on parimad kuud börsil november ja detsember, kus üheksa aasta jooksul on vaid üks kord lõpetatud miinuses. Ühel korral kaheksa aasta jooksul on miinus tulnud jaanuaris.

Halvim kuu on september. Üheksast septembrist vaid kaks on indeksile lõppenud plussiga. Kuuel korral üheksast on börs miinuses olnud juunis, viiel korral kaheksast aprillis ja mais.

Suurim keskmine tootlus on augustis (10,02%), viletsaim aga septembris (?10,39%).

Äripäeva indeksi keskmine aastatootlus on 19,55%, möödunud aastal küündis hinnatõus 24,55 protsendini. Indeks on lõpetanud miinuses vaid 1998. aasta.