Vanameister ise polnud nõus enda börsiguruks tituleerimisega ? ta ütles enda kohta, et on lihtsalt väga vana ja kogenud börsidel tegutseja. Et ka tema ei tea, mis homme börsil toimub, kuid ta teab, mis toimub täna ja mis toimus eile. Spekuleerimine pole teadus, vaid kunst.
Kes peaksid spekuleerima? ?Kellel on vähe raha, ei tohi spekuleerida. Need, kellel pole üldse raha, peavad spekuleerima,? ütles André Kostolany. ?Need, kellel on palju raha, võivad spekuleerida.?
Millega Kostolany spekuleeris? Kõigega. Kõigi börsikaupade, valuutade ja toorainetega, nii hetkehindade kui ka tulevikuhindadega, olgu siis Wall Streetil, Pariisis, Frankfurdis, Zürichis, Tokyos, Londonis, Buenos Aireses, Johannesburgis või Shanghais. Ta spekuleeris aktsiatega, võlakirjadega (sealhulgas kommunistlike riikide omadega), valuutadega (nii fikseeritud kui ka ujuva kursi järgi), naha, villa ja puuvillaga, kummi, munade, kakao, kohvi ja metallidega (olgu need siis vääris- või mitteväärismetallid). Ta panustas mitte ainult hindade tõusule, vaid ka langusele. Ta kasutas spekuleerimiseks ära igasuguseid olukordi ? majandusliku või poliitilise olukorra muutused, kõrgkonjunktuur ja depressioon, inflatsioon ja deflatsioon, valuutade devalveerimised ja revalveerimised.
Tal on ka üldiseid nõuandeid, mis peaksid kindlasti mõne marga õpiraha säästma, aga ka raamat ?Kostolany 100 nõuannet rahapaigutajatele?.
Mitte kunagi ei tohi järgida soovitusi ja nõuandeid ? ise peab mõtlema. Ei maksa arvata, et müüjad teavad, miks nad müüvad, ja ostjad teavad, miks nad ostavad. Ei tohi tahta teenida kaotatud raha tagasi. Väärtpaberite otsa ei tohi magama jääda lootuses, et nende eest saab paremat hinda. Iga väikest kursiliikumist ei maksa püüda ja igale siksakile reageerida. Ja lõpetuseks ? börs pole koht, kus maksab tavaloogikast abi otsida.