Taani müüb suhkrut, mis pakendatud Eestis

Eesti meedias levitatud suhkrutrahvi mõiste on ekslik. Oluline on vahet teha eratarbimise kasvu ja spekulatiivse suhkru kokkuostu vahel. Ei karistata Eesti tarbijat ja maksumaksjat, vaid tehakse tasa­arveldus: meil tuleb kinni maksta privileeg tarbida ELi turuhinnast odavamat suhkrut. Makse spekulatiivsest varust tuleneva osa peavad kinni maksma varu tekitajad ehk varu omanikud.

Miks EL maksustab liitunud riikide üleliigseid varusid? Eesti ettevõtjad importisid suhkrut enne liitumist võrreldes keskmise tarbimisega kümnetes tuhandetes tonnides rohkem põhiliselt EList. EL maksis liidu territooriumilt väljaveetavale suhkrule eksporditoetust, mis ühelt poolt andis ELi suhkrutootjale, nt Taanile, võimaluse eksportida suhkrut soodsa hinnaga kolmandatesse riikidesse, teisalt andis see meile võimalus osta odavalt ELi maksumaksja raha eest doteeritud suhkrut.

ELi poolt vaadatuna on tegu ühe turukorraldusmeetmega paljude seast, millega suhkru puhul toetatakse tegelikult ELi suhkrutootjat ? peamiselt suhkrutööstust, kelle kasu kõrgemast hinnast moodustab kolm neljandikku. Miks EL pole suutnud suhkruturgu reformida? Peamine on ületootmise lõpetamises, st kokku ligi 90 000 töökoha, sh põllumajanduses 6500 töökoha kadumises.

Enne laienemist oli selge, et kui liituvad riigid soetavad endale ELi eksporditoetuste abil ülemääraseid varusid, siis liitumise järel ostavad need riigid EList suhkrut varude võrra vähem. Et varude kuhjumist ja võimalikku spekulatsiooni vältida, seadis EL liitumiseelselt tingimuseks üleliigsete varude soetamisest hoidumise, vastasel korral need varud maksustatakse. Kuidas üleliigsete varude tekkimist ja spekulatsiooni­ohtu vältida, jäi iga liikmesriigi enda otsustada. Me olime sellega nõus.

Raskused tekkisid spekulatsiooni takistamisel. Miks? Endise põllumajandusministri Jaa­nus Marrandi ettekandest seminaril ?Kümme pöördelist aastat Eesti põllumajanduses? (6.02.2002): ?ELi lepingu alusel aktsepteeriti liidu poliitika eesmärke ja abinõusid, WTOs nõustuti meetmetega, millega loovutati suur osa majandusvabadust. Siduvad kokkulepped ei võimalda kasutada turukorraldusmeetmeid ja asetavad põllumajanduse võrreldes OECD riikidega ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse.? Turukorraldusmeetmete õiguse jätsid enesele meie lõunanaabrid, kel ei ole spekulatiivsete varudega probleeme.

Tänaseks on seesama EList kokkuostetud odav suhkur ette­võtlike Eesti inimeste abil jõudnud ringiga ELi turule tagasi. Vanade liikmesriikide poeriiulitel seisavad kõrvuti kaks Taanis toodetud suhkrukotti, ainult et ühel neist on peal märge: pakendatud Eestis. Kui see ei ole spekulatsioon, siis mis see on? Spekulatsioon ei ole odavalt ostmine ja kallilt müümine, vaid kasu saamine teise poole arvel reegleid rikkudes.

ELi määruses juhiti tähelepanu samuti turumoonutuste tõkestamise vajadusele, mida Eestis püütakse serveerida kui vaba konkurentsi piiramist. ELi suhkruturu korralduse muutmine ei olnud ühelgi liituval riigil läbirääkimiste teema. Eesti meedias on korduvalt segi aetud suhkru tootmiskvoot ja liigsed laovarud. Tootmis­kvoodi said riigid, mis tootsid suhkrut. Eestis suhkrut ei toodetud ja seetõttu me ei saanud ka tootmiskvooti.

Tarbijat huvitab siiski mitte ühe toidukauba, vaid kõigi kaupade hinnatase. Nt oli enne liitumist Eestis kogu toidu­korvi maksumus keskmiselt 17% suurem kui Lätis, kus rakendati turukorraldusmeetmeid.

Autor: Ants Laansalu