Kõrghooned ei sobi Tallinnasse

Arhitektuuriprofessori Krista Kodrese sõnul peaks omavalitsuse mureks olema linnaruumi inimsõbralikkus. Tallinna linnavalitsus näib aga olevat juba otsustanud kõrghoonete vajalikkuse ja sobivuse pealinna. Meie mittetulundus­ühingu meelest ei ole kõrghoone ? ega ka ühekorruseline hoone ? ökonoomne ega linnasõbralik. Kõrghoone ei tähenda sedagi, et linnaruumi kasutatakse ökonoomsemalt.

Vaatleme hoonete ekspluatatsiooni püsikulusid. Kõrghoones on seadmetel ja sisevõrkudel märksa suurem teeninduspiirkond. Hoone kõrguse kasvades on vaja rohkem lifte, suuremaid torustikke, laiemaid treppe ning need võtavad enda alla üha enam allkorruste pinnast ja ruumist.

Energiakulu on hoones suhteliselt suur: tuleb ehitada kiireid lifte, on vaja pumbata üles vett ja takistada roiskvee ning prügi kiiret allalangemist.

Hoone teenindamise püsikulud on suured. Katuse remont, fassaadiakende pesemine, fassaadi korrastamine, ülevärvimine on kõrghoonel tunduvalt kallim ja ebamugavam kui tavalisel korrushoonel. Tuleb tagada tuleohutuse eriti kõrge tase. Väga keeruline ja suure riskiga on kõrghoones evakuatsiooni korraldamine (tulekahju, terrorirünnak).

Edasi ehituskulud: tavapärasest erinev on sisevõrkude suhteliselt suur maksumus, erilahendused ventilatsiooni, valgustuse, tulekaitse jm korraldamiseks. Kõrghoone madalam osa on koormuse tõttu palju kallim. Tuleb arvestada tavalisest märksa suuremat tuulekoormust, hoone vajab üldjuhul kallist plaat- või vai­vundamenti. Ehitustööde maksumus on kõrguses suurem (materjalide tõstmine, töötajate vertikaaltransport, suuremad kulud tööohutusele, ilmastiku häiriv mõju töödele). On vaja rajada hoone alla mitmekorruselisi parklaid, millega hoone suhteline maksumus tunduvalt kallineb. Eestis ei ole ehitiste konstrueerimisel seni ette nähtud arvestada seismilist koormust, kuigi peaks. Aga kui seda teha, kasvab kõrghoone maksumus hüppeliselt. On üldlevinud eksiarvamus, et suuremaid ehituskulusid korvab vajadus väiksema krundi järele. Kokkuhoid krundi kasutamisel ei ole proportsionaalne põhiplaani pinna vähenemisega. Suur probleem on autode parkimisvajaduste lahendamine kõrghoone ümber, sest tuleb tagada vaba juurdepääs hoonele ja luua maapealseidki parkimisvõimalusi.

Mõistlik lähenemine eeldab, et nähakse samuti ette rekreatsiooni­alad (park, muru­platsid), et mingilgi määral kompenseerida inimmõõtmelisuse kadu. Muidugi on olemas alternatiiv: tekitatakse äbarik lahendus, millega hiljem keegi peale arendaja rahul ei ole. Maailma linnaehituse praktika aga näitab, et paratamatult jõutakse maksimaalse täis­ehitatuseni, sest seda tingib juba äriloogika.

Kõneleme ka üldküsimustest. Tallinna kõrghoonestatud keskuse arendamise puhul on tegemist teadliku riskide kontsentreerimisega. On parkimisprobleemid täiendavate autovoogude tõmbamisest Ülemiste järve ja Tallinna lahe vahelisse pudelikaela, on liiklusummikud ja tekitatakse vajadusi uute läbimurrete järele. Halveneb mikrokliima, kuna moodustatakse tõmbetuuliseid kuristiktänavaid, tekitatakse loomuliku valgustuse vaegus kõrghoonete alal ja selle naabruses, rikutakse Tallinna siluett (vt Ühispanga ?võllapuud? Pirita teelt). Lisandub oluliselt õhusaastet, aidatakse kaasa lähedal asuva vanalinna kaubanduslikule ja selle kaudu turistlikule välja­suretamisele, tülika juurdepääsu ja inimmõõtmelisuse kahanemise tõttu varem-hiljem ka rahakad inimesed lahkuvad piirkonnast. Aidatakse kaasa turismitulu vähendamisele Tallinnas, sest turisti üldjuhul ei huvita standardne ja igav city, milletaolisi maailma suurlinnades võib tülpimuseni näha. Kõrghoonestusega kvartalid tõmbavad ligi kuritegevust ja meelitavad terroriste.

Põhjamaade linnad (nt Helsingi, Stockholm, Oslo) ei harrasta sellist vaimuvaesust ja perspektiivitust, pilvelõhkuja-mentaliteet on kohatu Põhjamaade kultuuriruumis.

Tallinna linnavalitsus ei osale planeerimises, vaid lihtsalt vormistab otsused, mille on langetanud kinnisvara­ärimehed, nemad on meil tegelikud linnaplaneerijad. Ärimees teeb ju ühekordse kulutuse, kaasnevad ja järgnevad probleemid jäävad ühiskonnale lahendamiseks.

Mida tuleks ette võtta? Suunata mõttelaadi. Linnal tuleks kiiresti ümber orienteeruda planeeringute menetlemiselt nende koostamisele, aga mitte nii, nagu kehtestatud Tallinna arengukavas aastani 2025, mis näeb ette, et alles selleks aastaks (!) peaksid valmima linnaosade üldplaneeringud. Tuleks algatada ettepanekud, et kõrvaldada n-ö ussiaugud õigusaktides, mis tänases praktikas võimaldavad üld­planeeringu muutmist detailplaneeringute või maa siht­otstarbe muutmise kaudu ja seega annavad omavalitsustele võimaluse olulises osas delegeerida planeerimisüles­anded teistele isikutele.

Meie üleskutse on peatada vananenud, XIX sajandist pärit kauboiliku mõttelaadi teokstegemine Tallinnas.