Mida peab jälgima kindlustuslepingut sõlmides

Kahjukindlustusega tegelevad kindlustusandjad pakuvad nii ettevõtjatele kui ka eraisikutele väga erinevaid kindlustus­liike. Nii on kindlustustegevuse seaduses määratletud 18 erinevat kahjukindlustuse liiki.

Esmalt tuleks välja selgitada, milliste ohtude vastu kaitset vajatakse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 423 lg 1 nimetab kindlustusriskiks ohtu, mille vastu kindlustusleping sõlmitakse. Kindlustusjuhtumiks loetakse VÕSi § 423 lõike 1 kohaselt eelnevalt kokkulepitud sündmust, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva kohustuse. Seega tasub kindlustuslepingut sõlmides tähelepanu pöörata kindlustatavate riskide ja kindlustusjuhtumite üheselt arusaadavale sõnastusele kindlustustingimustes. On selge, et kõiki kahjulikke sündmusi pole mõistliku kindlustusmakse eest võimalik kindlustada ning need ei ole levinud kindlustustingimustes kindlustusjuhtumitena määratletud. Samas ei tähenda see, kui üks selts mingi riski vastu kaitset ei paku, ilmtingimata seda, et tegemist on kindlustamatu riskiga.

Varakindlustuslepingu sõlmimisel peaks kindlustusandja võimalusel teostama kindlustusobjekti vahetu ülevaatuse. Riskide ja oluliste asjaolude hindamisel jääb mõni­kord sellest väheks, kui kindlustus­leping sõlmitakse kontoris, ilma et kindlustuse esindaja oleks kindlustusobjektiga vahetult tutvunud. Tagajärg on riskide hindamiseks oluliste asjaolude lepingusse märkimata jätmine, mis võib anda seltsile õiguse hüvitisest keelduda. Näide: turvariskide (murdvargus, röövimine, vandalism) kindlustamisel tuleks kindlustuslepingu sõlmimisel üksik­asjalikult kirjeldada kindlustuskoha valvesüsteemi, mis välistab võimalikud hilisemad seltsipoolsed väited, et valveandurite asukoht oli valitud valesti, valveandureid polnud paigaldatud piisavalt jne.

Näide sõidukikindlustusest: Eestis on palju sõidukeid, millel oli ainult üks võtmekomplekt juba riiki toomisel. Kui see iseenesest tühisena tunduv fakt sõidukikindlustuse lepingus fikseerimata jätta ning sõiduk varastatakse, võib juhtuda, et vastavalt kindlustustingimustesse kirjapandule nõuab selts kõigi võtmekomplektide esitamist. Võtmekomplektide mitte­täielik esitamine aga toob üldjuhul kaasa vaidluse hüvitise saamise õiguse üle.

Veel üks levinud vaidluse põhjus on erimeelsused kindlustushüvitise suuruse üle. Lepingu sõlmimisel tuleks vältida üle- või alakindlustuse tekkimist. Ülekindlustuse puhul ületab kindlustussumma oluliselt kindlustusväärtust (VÕS § 481). Tagajärjeks on asjatult kõrge kindlustusmakse. Alakindlustuse puhul on olukord vastupidine ? kindlustussumma on kindlustusväärtusest väiksem ning kahju korral vähendatakse kindlustushüvitist võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal (VÕS § 482) ning saadav hüvitis ei kata enam tekkinud kahjut. Näide: maja on kindlustatud taastamisväärtuse alusel 1,5 mln krooni peale. Arvutuslikud kulutused, lähtudes ehitusturu hindadest, näitavad aga, et sellise hoone täielikul hävimisel maksaks samasuguse ehitamine koguni 3 mln kr. Hoone taastamise maksumus (küll aga kinnistu turuhind) ei pruugi oluliselt sõltuda, kas hoone asub pealinnas või mujal. Näite puhul on hoone kindlustatud kahekordse alakindlustusega. Juhul, kui veekahju tagajärjel hävib hoone põrand, mille taastamistöödeks kulub 100 000 kr, on hüvitis vaid 50 000 kr miinus omavastutus.

Autor: Aare-Matti Inglist