Magav kuningas Peko

Viimaseks tähtsamaks teateks Peko elu ja tegemiste kohta on Anne Vabarna 1920. aastate lõpul lauldud ?Pekolanõ?, mida on hakatud pidama setode rahvuseeposeks. Trükitud on eepos 1995. aastal Kuopio linnas, trükkitoimetajaks toonane Setomaa ülemsootska Hao Paali ehk Paul Hagu. Eepose laulja Anne Vabarna (sündinud 1877. aastal Värskast põhja pool Võportsuva külas ja surnud aastal 1964) on olnud nimekas ka enne eepose laiemalt tuntuks saamist ? eluajal teati teda hea sõnolisena ning mitmeid tema tehtud laule, eriti kodukanti kiitvat ?Kalajärvekest?, lauldakse tänapäevalgi hea meelega.

Annelt on üles kirjutatud kokku 150 000 värssi seto rahvalaule, eepos ?Pekolanõ? on 8000 värssi pikk. Parun Vladimir Harkonnen kirjutab Postimehes ?Peko? esmatrüki arvustuses, et mitmete oluliste tunnuste poolest on ?Pekolanõ? rohkem ugri eepos kui ?Kalevipoeg?. Kui eesti eepose kirjutas euroopaliku haridusega intellektuaal, siis seto eepos on lauldud, mitte kirjutatud ja suurelt osalt kokku pandud sellistest lauludest, värssidest ja sõnadest, mida või milletaolisi praegugi kuulda võib.

Setomaal on Pekoga otse asjade ajamine olnud abielurahvast peremeeste asi, mida nad on toimetanud omavahel ja teiste teadmata, seotud tõotusega kõrvalseisjatele sellest mitte midagi rääkida. Need vanad Peko kujud, mida mõnes muuseumis praegu näha võib, on sinna toodud siis, kui need olid ühel või teisel põhjusel kasutusest välja jäänud. Peale selle on kunstnikud kuningas Pekost teinud ka uusi kujusid, küllap tema võimu avalikuks näitamiseks.

Seto Kuningriigi loomise mõte oli kõik setod ühendada, tarvidus oma kuningriigi järele sündis siis, kui kontrolljoon Setomaa pooleks lõikas. Tuleks meenutada, et kunagi varem pole see maa olnud niimoodi pooleks jagatud ja kunagi varem pole seto rahva liikumist oma kodumaal niimoodi piiratud kui praeguse Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi valitsuse all ja praeguse ilma ajal. Nüüd siis kuulutatakse vähemasti igal suvel üheks päevaks nende riikide võim Setomaal tühiseks ja kehtestatakse Peko võim, kutsutakse kokku Peko sõjavägi ja võõramaalasi lastakse kuningriigi kontrolli all olevale alale ainult viisaga. Omi tunnevad setod ? nagu muistegi ? piduriiete järgi.

Seto Kuningriigi päev on ühtlasi ainuke suurem seto pidupäev, mis on üle kogu maa ühine. Muid kirmaskeid ja pühi on kombeks pidada vähema rahvaga, kas oma pere, oma küla või siis nulga või naabernulkadegi rahvaga koos, aga enne Seto Kuningriigi loomist pole naljalt olnud selliseid kogunemisi, mis koondaks rahvast üle kogu Setomaa. Kuningriigil pole pidevat pealinna, pealinn käib külakorda: omariiklus kuulutati välja aastal 1994 Obinitsas, mullu oli pealinnaks Värska ja kuningriik on käinud läbi juba kõik siinpool kontrolljoont asuvad tähtsamad Setomaa keskused.

Kuningriigi alamad peavad kokku kogunema ka selleks, et valida järgmiseks aastaks Peko sõnumitooja, kellele kuningas saaks unes oma käske teatada, mida sootska siis kuulutama peab. Selleks seatakse mõned väärikamad mehed-naised igaüks paku otsa seisma ja igaüks kuningriigi alamatest seisab omale meelepärase isanda või emanda taha rivisse. Kelle taga kõige pikem rivi rahvast, see ongi uus sootska.

Seto Kuningriigiga kõrvu on taas tegutsema hakanud Seto Kongress, mis on seto rahva poliitiline esinduskogu. Kongress moodustub külade ja seltside volitatud esindajatest, kes omakorda valivad Vanemate Kogu esindama seto rahvast kongressidevahelisel ajal. Institutsioonina on Seto Kongress vanem kui kuningriik: esimene kongress kogunes 1921. aastal Petseris. Siiski ajavad nad ühte ja sama asja: tunamullu sügisel käisid visiidil Tallinnas sootska Evar Riitsaar ja Vanemate Kogu peavanem Aare Hõrn paarisrakendina nagu president ja peaminister.