Bierstubet tuntakse praekartulitest

See tuletas meelde, et kunagi ammu-ammu oli see esimesi uue aja õllevalikuga söögikohti üldse. Ja nagu näha ? siiani edukalt vastu pidanud.

Karge päikeselise päeva ja suitsuse keldriruumi vahel oli liiga suur kontrast ? isu see ei tõstnud.

Eelroogade hulgast midagi ahvatlevat ei leidnud, hästi tavalised pubisuupisted. Ja poleks vaja olnudki, praed osutusid tõeliselt vägevateks.

Valisin Stammkunde ?nitsli, peaks ju hea olema, miks muidu selline nimi. Sea?nitsli lisandiks oli sinihallitusjuust, küpsetatud õunaviilud ja praekartulid, praad oli rammus ja suur ja koduse maitsega. Ja kuuldused eriliselt headest praekartulitest vastasid tõele, siinsed olid otse kui vanaema pannilt pärit ? rasvased, krõbedad, õigest kartulist tehtud. Naabri biifseek polnud kehvem kui minu ?nitsel, samad kartulid ja hea kvaliteediga parajalt küps loomaliha.

Sellega ka parem osa lõppes. Magustoitudest oli valida kas jäätist või puuviljakompotti, ei miskit muud. Kompott oli otse purgist, pealegi kehvemat sorti. Suur portsjon küll, aga maitset ei miskit. Jäigi lõpuni söömata.

Olen küll kuulnud ja näinud, kuidas Saksa eeskujudel meiegi õllesaalides söögi alla pits kanget napsi pakutakse. Siinses Bierstubes pakuti kah, aga natuke omamoodi nägi see välja. Kõigepealt toodi õlled, need asetati kenasti meie ette ? nagu ikka.

Mõne aja pärast toodi noad-kahvlid ja kaks pitsi napsi. See kõik pandi natuke kaugemale, meie laua peale küll, aga mitte meie ette. Esimene mõte ? meile tulevad naabrid. No ei, need noad-kahvlid olid meile, tõenäoselt siis ka naps. Aga et keegi midagi öelnud oleks, et õlletoa poolt või head isu või laske hea maitsta, seda mitte. Nii et hea mõte, aga vilets teostus.

Veel õhtul haisesid riided sigaretivingu järele, aga õhtusöögi järgi isu ei olnudki ? lõunasest praes jätkus terveks päevaks.