Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Korruptsiooni määratlus peab olema täpne
Justiitsminister Rein Langi kavatsus kriminaliseerida mõjuvõimuga kauplemine on huvitav, kuid ettevaatlikkusele kutsuv samm. Ametiseisundiga kaasneb mõjuvõim, mille ebaseaduslik ärakasutamine on ka praegu kuritegu. Karistusseadustiku (KarS) 17. ptk puudutab ametiisikuid, kellel on ametiseisund riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuses või juriidilises isikus, kui neile on antud seaduses sätestatud juhtimis- või võimuesindaja funktsioonid.
Kehtiva seaduse kohaselt on võimalik ametiisikuid kriminaalvastutusele võtta selliste mõjuvõimu kasutamisega seotud kuritegude eest, nagu pistise võtmine ja -vahendus, altkäemaksu võtmine ja -vahendus ning ametiseisundi kuritarvitamine.
Pistise võtmine on ametiisiku poolt soodustuse vastuvõtmine seadusega lubatud teo eest. Kuigi ka altkäemaks on aususkohustuse rikkumine, eristab seda pistisest põhiliselt see, et ametiisik võtab vastu hüvesid seadusega keelatud teo eest. Ametiseisundi kuritarvitamine on ?meelehea? saamisega mitteseotud kuritegu, millega kaasneb oluline kahju.
Praegust seadust eristab plaanitavatest muudatustest eeskätt see, et kriminaliseerida kavatsetakse ametiisiku tunnustele mittevastava isiku, nt poliitiku või tema lähikondlase, mõjuvõimu ärakasutamist. Kuigi arenenud demokraatiate trend on dekriminaliseerimine, võib plaanitav muudatus meie tingimustes mõneti kaasa aidata korruptsioonivastasele võitlusele.
Samas kaasnevad selektiivse represseerimise ohud, mis ei pruugi üles kaaluda soovitavat kasu. Mõjuvõimuga kauplemine on pärit Anglo-Ameerika süsteemist, kus pretsedentides on väljendatud õigusliku doktriini ja pikaajalise õigusriigi arengu tingimustes paikaloksunud kindlad reeglid. Eesti kriminaalsüsteem on drastiliselt erinev.
Näiteks valitseb meil pahatihti kriminaalseaduse laiendav tõlgendamine ja süü presumptsioon, mistõttu õigeksmõistmine on statistiliselt nullilähedane. Sageli ei saada aru, et iga tegu, mis on kurjast, ei pruugi olla kuritegu. Meile on omaseid ?kummist paragrahvid?, mille dispositsioon võib hõlmata pea ükskõik millist tegevust. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.06.05 otsusega 3-1-2-24-05 osaliselt kahtluse alla seadnud ametiseisundi kuritarvitamist reguleeriva paragrahvi põhiseaduslikkuse. Mõjuvõimuga kauplemist kuriteona määratlev säte peaks olema pedantselt üksikasjalik ja välistama mitmeti tõlgendamise võimaluse, kuritegu peaks olema selgelt eristatav muudest mittekriminaalsetest libastumistest.
Põhiseaduse §-st 23 lg 2 ja §-st 13 lg 2 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIPKK) artiklist 6 ja 7 tuleneb kuriteokoosseisu detailse määratlemise nõue. Isegi kui mõni tegu on laiduväärt, kuid ei vasta karistusseaduse määratlusele, on kuriteokoosseis välistatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale (nt kaasuses Veeber vs Eesti), et kuriteokoosseis peab olema õigusnormidega selgelt määratletud. See nõue on täidetud, kui juba teo toimepanemisel on asjassepuutuva sätte sõnastusest üheselt aru saada, et see tegevus on kriminaalkorras vastutatav.
Seega peaks seaduseelnõus olema otsesõnu defineeritud, mis on mõjuvõim, milles see väljendub, milline on teokirjeldus ja kes on konkreetsed kuriteosubjektid. Detailiseerimata sätteid võidakse hakata valikuliselt ära kasutama poliitilise võitluse vahendina. Kuna Riigikogule on omane n-ö pimehääletamine ametkondades valminud seaduseelnõude poolt, siis tahaks loota, et eelnõu koostatakse nii, et see vastab nii põhiseadusele kui ka EIPKK-le.