Urmas Vaino • 29. september 2005 kell 22:00

Astuge sisse! Teatrisse, Kirsiaeda

No99 tõstab vaataja keset teatrit. Aleksander Pepel­jajevi lavastatud NO95, T?ehhovi ?Kirsiaed? annab võimaluse olla mängus sees, olla teatris sees.

Kummaline sõna, teater. Kui olla natukene filosoofiline, siis kus ta tegelikult on? Tuleb koos vaatajaga ja läheb koos temaga. Tavaliselt vist mõeldakse nii. Et kaob ära. Aga tegelikult ei kao midagi. Teater on lihtsalt selline energia, mille mõõtmiseks ei ole inimesel mõõteriistu välja mõeldud. Et kui ma sisaliku jälge kivil ei näe, siis seda ka ei ole?

No95, ?Kirsiaed. Komöödia vaatustes?. Aleksander Pepeljajev T?ehhovi näidendi Kirsiaed ainetel. Sõna ?ainetel? omab olulist rolli, et mõista natukene ette, mis teatri mustas kastis toimuma hakkab. Kõik need, kes ootavad midagi klassikalist, võiksid ju tehnilises plaanis ka pettuda, aga loodetavasti seda siiski ei tee. Siin ei ole seda teatrit, millega me nii harjunud oleme. Klassikalist kolme tsooni ei eksisteeri. Lava ei ole, fikseeritud kastina vähemalt mitte, ühte kogunenud, end karjas natukene turvalisemalt tundvat publikut ka mitte, ning seda müüri saali ja publiku vahel, mida Teater murdma peab, samuti mitte. Vaataja viiakse loo sisse. Natukene hirmutav? Asjata. Seda tonti seal ei ole. Pepeljajevi seatud etendus ei tegele publikuga rohkem, laseb ta lihtsalt lähedale. Ja sellises olukorras on ju väike ebamugavus loomulik. See, kes on loos sees, peabki ennast natukene ebamugavalt tundma.

Lugu ise? Eks igaühele omades sfäärides. Ma ei tea, kas esika publiku hulgas oli kinnisvaraarendajaid. Seetõttu ei saanud ma osa nende reaktsioonidest. Tahtnud oleks. Kirsiaed on ju natukene, vormilises osas vähemalt, lugu maatüki müügist. Inimeste tunnetest selliste loobumiste valguses. Üks ekspankur oli. Ausalt, vaataja reaktsioonid, vahetult jälgitavad, on üks selle lavastuse lavastamata pärlitest. Aga metsa see majandusalane päevakajalisus, ehkki ta on selles etenduses olemas.

Mis saab katkiläinud inimestest? Kui vähe või kui palju me teame sellest, mis saab siis, kui ?kiilub kinni?? Tänapäevane psühhiaatria suudab vaigistada. See, mida me oskame, näeb välja nii, et kohale tuuakse käru ja kinnikiilunud viiakse lihtsalt ära. Mis saab nendest, kes armastavad? Kelle tunnetevälu on nii eredat valgust täis, et sunnib silmi kissitama, ehk neid hoopis kinni panema? Või on kõige mõistlikum lihtsalt põgeneda ning jätta enda ja maailma vahele mask. Mina olen peidus, tegelegu teised sellega, mis jääb teisele poole minu maske.

Vaevalt, et siinkohal peaks ütlema midagi stiilis, et Pepeljajevi NO95 jätab jälgi kultuurilukku või mingitesse teistesse registritesse. Mida sellised sõnad ikka muudaks. Kui, siis on fikseeritud jälge võimalik ehk näha lavaka 22. lennu üliõpilaste ja osalenud NO99 näitlejate edaspidises töös. Pepeljajevi mõju tühjale ruumile ja näitlejale on midagi sellist, mille osas selles formaadis siin, rääkida ei ole võimalik. Mis aga ei tähenda ju sugugi, et seda olemas ei ole.

Ma ei tea, kuidas kutsutakse välislavastajaid teatrisse. Et kas kuskil on olemas nimekiri, et neid tahaks ja noh, vaadaku siis ise, mida nad lavastavad. Ilmselt mitte. Seetõttu tahan väga tänada teda, kes mõtles välja ja suutis realiseerida just selle kombinatsiooni, Pepeljajev ja T?ehhov.

Vene kirjanike tekstides on selliseid asju, mida väikese rahva poeg/tütar ei näe või ei näe päris nii. Teatri asi on muuta ruum suuremaks. Ja seda ?Kirsiaed. Komöödia vaatustes? teeb. Teeb väga hästi.

Hetkel kuum