Elu ümber vee

Teistele aga, kelle maailm on jumala poolt loodud, on veeuputus ning Noa laev uue ja puhtama ilmakorra alguse tähis. Loodusele pole oluline ei evolutsiooniteooria ega ka jumala käsi, seal keerleb elu ikka omasoodu; ja keerleb see ümber vee.

Allikad, joogikohad, jõed, ojakesed ja järved on elu keskpunktid, kus käib vilgas tegevus. Selleks, et vee ümber toimuvat jälgida, pole vaja lennata Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse, ka meie looduses mängitakse samu näidendeid, kus lavaks on erinevad veekogud. Näitlejaid võib jagada kolmeks: ühed, kellele vesi on vaid füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks, teised leiavad veest toitu, kuid elavad kuival maal ning kolmandad veedavad kogu oma elu vees.

Jõekäär, järvesopp või kopratiik on kõige paremad paigad, kus saab jälgida ümber vee toimuvat. Põhiline tegevus käib ikka kaldal ja selle läheduses. Veekogu keskel erilist liikumist ja toimetamist tavaliselt pole, sest seal puudub taimestik.

Hommikul, päikesetõusu ajal, võib jälgida, kuidas taimedel öö veetnud kiilid oma lennulihaseid soojaks ajavad. Ega sellega enne alustada saa, kui päike läbi uduloori paistma hakkab, kastemärjad tiivad kuivatab ning tardunud kehale elu annab. Kõigepealt ärkavad suured tondihobud ja vesikiilid. Neile järgnevad sinakate tagakehadega liidriklased, kõrsiklased ja vesineitsiklased. Kiilid on röövtoidulised putukad, kes osavate lendajatena sääski, kärbseid ja parme püüavad.

Vesi on kiilidele vajalik paljunemiseks ja toitumiseks. Munad munetakse vette ning kinnitatakse veealustele taimedele. Munadest koorunud vastsed veedavad kogu oma elu vees, kus nad on tõeliseks hirmuks seal elavatele putukatele, kullestele ja väiksematele kaladele. Liikudes mööda mudast põhja ning ronides veealustel taimedel otsivad nad saaki. Jõudnud parajale kaugusele, haaravad selle oma tugevate lõugade vahele ning tükeldavad parajateks suutäiteks. Kui aeg on küps, ronivad need kiskjad mõnel õdusal suveõhtul veest välja, pilliroovarrele või kaldal kasvavale puutüvele. Nüüd toimub midagi, mis esmapilgul võib uskumatuna tunduda. Tiivutu ?koletise? kest hakkab vaikselt seljalt lõhenema ning sealt väljub sihvakas tiibadega olend. Just nagu muinasjutus, kus konna suudeldes muutus see printsiks. Enne, kui kiil lendama saab hakata tuleb tiivad kehavedelikega täita. Väikesed tiivaköndid muutuvad järjest pikemateks, vastavalt sellele, kui palju vedelikku sinna kiili südame poolt pumbatakse. Mõne aja pärast on kiil valmis esimest lendu alustama. Kiilidel oleks just kui kaks elu: üks, mille ta veedab vee all ja teine, mis möödub jõe või järve kohal tiireldes.

Kui veab, siis võib mõne väiksema metsajõe kaldal, vaikselt istudes, jäälindu näha. Jäälind ei saa läbi ilma veeta, sest ta toitub peamiselt kaladest. Kalapüügiks sobivad puhtaveelised jõekesed, kuid lisaks forellile ja haugile leidub ka väiksemaid uimelisi. Ogalik on tema lemmiksaak. Istudes liikumatult vee kohale ulatuval oksal, vaatab jäälind keskendunult vette. Ühtäkki ta elavneb ning sööstab nokk ees sulpsatusega vette, kust ta murdosa sekundi jooksul kohe ka välja lendab. Maandunud tagasi oksale, võib näha, kuidas väike suutäis jäälinnu noka vahel sipleb. Paar lööki vastu oksa ning kala ongi leidnud oma vesise teekonna lõpu. Seejärel libiseb saak kiire neelatusega kalamehe kõhtu. Paar pearaputust, nagu oleks pitsi viina hinge alla pannud ning jäälind jääb uuesti vaikselt istuma ja uut kõhutäit passima.

Vee kohalt võiks nüüd edasi vette minna. Sealt leiab nii linde kui ka loomi, kes kohastunud vees elamiseks: pardid, luiged, kajakad, pütid, koprad, saarmad jne. Loomulikult pole mõtet kõiki neid ühest kohast otsida, sest olenevalt liigist vajavad loomad ja linnud erinevaid elutingimusi. Näiteks armastavad naerukajakad pesitseda kolooniatena, mistõttu pole neid mõistlik väikestelt metsajõgedelt otsima minna. Nendele meeldib pesitseda madalaveelistel ja taimestikurohketel järvedel, kus pilliroosaarekesed pakuvad häid pesitsusvõimalusi. Sealt võiks ka pütte otsida. Tegemist pole mitte anumatega, vaid veelindudega, kes on täielikult kohastunud elamiseks vees. Nimelt paiknevad nende jalad keha tagaosas, mistõttu on neil maal liikumine äärmiselt raske. Samas on pütid aga osavad ujujad ja sukeldujad.

Püttidest on meie veekogudel kõige sagedamini tuttpütte ja hallpõsk-pütte, sarvik- ja väikepütid on juba haruldasemad. Pütid teevad oma pesa mõne pilliroosaare äärde. Pesa ei kerki mitte maapinnale, vaid ujuvale, pilliroost ja veetaimedest platvormile. Vastupidiselt kajakatele ei armasta pütid teisi liigikaaslasi enda pesitsusterritooriumil näha. Samas võib nende pesade lähedusest leida teiste veelindude, nagu taitide, laukude ja mitmete partide pesi. Kõik need erinevate lindude pesad moodustavad tegelikult ühe mitmeastmelise naabrivalvesüsteemi, kus esmasteks hoiatajateks õhust tuleva ohu suhtes on naerukajakad.

Autor: Jaanus Järva