Maailmamajandus ei kannata mitte liigse säästmise, vaid vähese investeerimise tõttu.

Olukorra parandamiseks vajame kaht üleminekut, mis määravad, kas viimaste aastate tugev ülemaailmne majanduskasv püsib. See on hiljuti Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt välja antud ?Maailmamajanduse väljavaadete? keskne sõnum.

Kõigepealt peab tarbimine sujuvalt investeeringutele teed andma, kuna varasem liigne tootmisvõimsus taandub ja tööstusriikide strateegiad muutuvad. Teiseks peab nõudmine nihkuma eelarvepuudujäägiga riikidest ülejäägiga riikidesse.

Praeguse olukorra juured peituvad mitmes viimase kümnendi üleinvesteerimisest põhjustatud kriisis, eriti Jaapani kinnisvara- ja tööstusriikide IT-mulli lõhkemises ning Aasia ja Ladina-Ameerika kriisides. Investeeringud on sestsaadik järsult langenud ja alles ettevaatlikult taastuma hakanud. Tööstusriikide paisuvad eelarved, madalad intressimäärad ja kerkinud kinnisvarahinnad on viinud tarbimisest ehk krediidist toidetud kasvuni. Riiklikud säästud on vähenenud, iseäranis USAs ja Jaapanis, ning leibkondade säästud eluasemebuumi kogevates riikides praktiliselt haihtunud.

Paljudele tärkavate turgudega riikidele on kriisid seevastu olnud äratajaks. Mõnel riigil on esimest korda eelarveülejääk ja enamik tekkivaid turge on inflatsiooni range keskpanga rahapoliitikaga alla viinud. Investeeringute suhtes ettevaatlike ettevõtete ja kulutuste suhtes ettenägelike valitsuste puhul on majanduskasvu juhtinud eksport. Paljudel tekkivatel turgudel on esimest korda ka jooksevkonto ülejääk.

Olukorra nimetamine ?säästude ülekülluseks? on eksitav, sest see annab mõista, et jooksevkonto ülejäägiga riigid peaksid vähendama siseriiklikke stiimuleid säästmiseks. Kui probleemiks on aga vähesed investeeringud, võib selliste stiimulite vähendamine viia liiga kõrgete intressimääradeni. Poliitika peaks kõrvaldama liigsed stiimulid tarbida ja vähenda investeerimist takistavaid piiranguid.

Vajalikud üleminekud ei pruugi kulgeda sujuvalt. Kui kinnisvarahindu toidab ülemaailmne likviidsus, kaupade hinnad jäävad liigse tootmisvõimsuse ja maailmakaubanduse tõttu muutumatuks ning intressimäärad hoitakse all summutatud investeeringutega, on sise- ja välispuudujääke kerge finantseerida. Traditsioonilised signaalid, mida inflatsiooniootused, pikaajalised intressimäärad ja vahetuskursid annavad, ei ole veel endast märku andnud. Selle asemel tekivad pudelikaelad mujal, näiteks nafta puhul. Poliitikud ei peaks kõrgemaid naftahindu nägema kui kõrvalekallet, mis tuleb alla suruda, vaid keskenduma selle põhjustele.

On vaja rohkem investeeringuid, eriti madala sissetulekuga riikides, tekkivatel turgudel ja naftat tootvates maades (Hiina on siinkohal erand, mis kinnitab reeglit). Vastus ei peitu aga riiklikes või odava krediidiga toidetud madala kvaliteediga investeeringute pummelungis ? selle tagajärgi me juba teame. Selle asemel tuleb toote-, tööjõu- ja finantsturge reformida, et tekiksid kõrgekvaliteedilised erasektori investeeringud.

Üks suurte jooksevkonto puudujääkidega seotud riskidest on aga see, et poliitikud hakkavad üht või teist riiki süüdistama ja rakendavad protektsionistliku poliitikat. See võib tagant kiirustada ülemaailmset majanduslikku surutist, mida me kõik vältida tahame.